Valve Raudnask: Kuueaastane on saanud karja juhiks
Mis seal ikka, istusime huilgamise saatel lauda. Poiss teatas kohe, et ei taha kartulit. Siis ei tahtnud ta liha, siis salatit. Kui sellest erilist numbrit ei tehtud ja temale enam tähelepanu ei pööratud, hakkas ta kaebama, et diivan ei sobi istumiseks. Järgnes suure istmepadja lahtikangutamine. Millekski diivan siiski sobis. Poiss hakkas sööjate taga mööda diivani seljapatju ronima. Ema vaatas poisi huilgamisi, vingumisi ja ronimisi täies rahus pealt, hoiakuga, et on ju hästi lahe, kui lapsele igasuguseid asju pähe tuleb.
Siis leidis poiss väikese peretütre hoiukarbi ja kukkus seda lahti kangutama. Tüdruk hakkas nutma ja ema palus nüüd teise lapse rahakarp rahule jätta. Poiss vastas emale: „Jaa-jaa-jaa, blää-blää-blää.” Ja kangutas karpi edasi.
Lahe elu
Tõsi mis tõsi, et kuueaastane laps ei jõua ega peagi jõudma kaks tundi suurte õhtulauas vaikselt istuda. Iseasi, kui kuueaastane külaline hakkab esimesest hetkest karja juhiks. Loodetavasti on vabakasvatuse ehk kasvatamatuse kõrghooaeg möödas. Ja elu on näidanud, et kunagi saavad ka vabakasvatuse lastest täiesti normaalsed inimesed. Aga kindel mis kindel, et enne on nad paljude teiste närve saaginud.
Mõtlesin tol õhtul kahest asjast. Esiteks sellest, et aasta pärast läheb ta kooli ja kui klassi satub paar temasugust, paneb vanem õpetaja nad ruttu paika, aga noorel õpetajal võivad sellised lausa tööisu ära võtta. Seda ühe poisi pärast, kes on harjunud kõike tegema, mis tal pähe kargab.
Teine asi, millest ma tol õhtul mõtlesin, oli vana hea kasevits. Mind pole lapsepõlves kordagi löödud, aga kasevits toodi kapi peale mitmel korral. See oli imevits. Kohe, kui ta tuppa toodi, jätsin jonnimise või täitsin käsku. Mis oleks teisi terroriseerivate laste puhul sama efektiivne kui keelatud kasevits?
Pärast 1. septembrit kuulsin, kuidas isegi üks koolidirektor oli avaaktusel lahedaks läinud. Koolis alustas tööd mitu noort õpetajat ja direktor rääkis sellega seoses avakõnes „noortest õpsidest”. Kas see semulik jutt noortele meeldis, ei tea. Vanemaid pedagooge pani keelelahedus kinganinasid uurima.
Liigne lahedus oli jõudnud ka suvel toimunud laulupeole. Dirigendid ootasid, laulupeolised ootasid, vihmgi ootas, aga rongkäik jõudis lauluväljakule paar tundi hiljem. Internetikommentaarides oli koguni arvamusi, et tore ongi, kui rongkäik kõnnib, kuidas juhtub. Aga laulupidu pole karneval, vaid eesti kultuuri tippsündmus. „Tõde ja õigust” ei tohi ajalehepaberil välja anda.
Tagasi hea kasvatuse juurde
Miks ei võiks ETV-s olla noortesaade „Hea lastetuba”? Kui nüüd juba nii palju räägitakse, et on aeg pöörduda tagasi põhiväärtuste juurde, ehk on siis käes aeg minna tagasi ka hea kasvatuse juurde. Miks peavad ainult vanemad ja õpetajad teadma, kuidas lastega käituda? Ehk peaksid ka lapsed teadma, kuidas vanemate ja õpetajate suhtes end ülal pidada.
Kas arvate, et lapsed ei hakka mingit heade kommete saadet vaatama? Ei tea midagi! Oleneb, kuidas saateid teha. Alustada võiks näiteks Martin Saarest, kes on New Yorgis kunstnikuna läbi löönud. Kui Neeme Raud kord maailmalinna galeriiomanikult küsis, miks ta sadade noorte kunstnike hulgast just Martin Saarega tegelema hakkas, oli vastuseks: „Ta pildid on head ja ta ise on nii viisakas, nii meeldiv. Tal on hea lastetuba.”
Hea lastetuba annab inimesele piiritunde. Piiridega on aga nii, et nendest võib ka üle astuda, aga ainult see, kes neid teab. Hea lastetoaga inimene võib Ameerikas gloobustki sodida, nagu Lennart Meri tegi.
Loe täispikkuses artiklit Õpetajate Lehest.
