Valus tõde: ema tunnistas alles nüüd, et mu isa polegi mu pärisisa...
Tahan siia kirjutada loo, mille alles paar päeva tagasi rääkis mulle mu ema.
Mu ema on võib olla veel ainult väheks ajaks, aga ta pani mu südamele väga raske “kivi” ja ma ei teagi täna ja praegu, kuidas see kõik enda jaoks selgeks mõelda, kuidas üldse edasi olla ja mida tunda…
Asi siis selles, et siiamaani olin kindel, et minu isa on inimene, kelle ma nuttes mõned aastakesed tagasi maha matsin.
Isa ja ema küll koos ei elanud, aga mina “isa” teadsin tänu oma “vanaemale”, kelle juures elasin lõpuks. Aitasin vanaema tema elu lõpus ja samas sain lähedaseks ka “isaga”, kes tihti käis oma ema juures.
Mu “vanaemal ja vanaisal” oli uhke maja kallis rajoonis ja minu ema arvaski siis, et ma peaksin kolima vanaema juurde talle abiks, sest isal oli juba uus naine ja minu ema rääkis, et kui mina vanaema juurde ei lähe elama, siis maja jääb ripakile ja isa uus naine kolib sinna elama, et minul, kui isa lapsel ja vanaema lapselapsel, on nagu suurem õigus see maja kunagi endale saada, kui päris võõrastel..
Olin nooruke siis ja läksingi ema soovil sinna elama. “Vanaemale” olin tema kallis lapselaps ja ta oli oma elu lõpus õnnelik, et võis lõpuks minuga koos olla.
Hooldasin vanaema, kui ta voodist enam tõusta ei jaksanud…
Siis suri vanaema ja mõned aastad hiljem suri ka minu isa…
Maja jäigi mulle ja meie pere elab seal praeguseni.
Nüüd on minu enda ema aga minekul ja alles nüüd ta rääkiski mulle loo, mis mind jalust rabas nii, et kardan, et ei suuda oma emale seda ka mitme järgneva elu jooksul andeks anda.
Asi selles, et ma polegi oma isa laps ja vanaema pole mu päris vanaema. Ema oli lapseootel hoopis teisest mehest, aga otsustas ennast koos minuga teisele mehele kaela määrida nii, et mitte keegi midagi ei teaks. Kuna minu pärisisa oli alles lapseohtu poisike, siis loomulikult poisikesest poleks õiget meest saanud mu emale, kes oli juba täiskasvanud naine ja teadis täpselt, kuidas oma elu sättida.
Ta abiellus “isaga”, kelle laps ma polnud, aga isa pidas mind oma järglaseks ja uskuski surmani, et ma olen tema laps.
Nii siis pettiski mu ema nii seda poisikesest minu pärisisa, oma ametlikku meest, selle vanemaid, mind. Samas käitus nagu kõige ehtsam fuuria nii minu, kui inimestega, kes talle mingitmoodi ei meeldinud.
Mäletan oma lapsepõlvest vaid meeletuid lahkhelisid emaga ja ilmselt seepärast läksingi “vanaema” juurde, et emast kaugemale saada.
Mu süda on praegu nii kildudeks ja kardan tõsiselt, et ma ei jaksa seda jubedust enam läbi närida, ma ei jaksa andestada, ma ei suuda enam midagi uskuda ja kõige närusem on see, et juba surnud kallitele ei saa ma kuidagi rääkida oma ema pettuskeemidest. Mul on nii kahju neist, kes minu jaoks olid mu kallid. Ma uskusin, et ma olen nende veri ja uurisin oma sugupuudki. Kahjuks väga vales suunas..
Nüüd mõtlengi, et huvitav, kui palju on inimesi, kes ei saa iial teada oma tegelikku päritolu, kes sarnaselt minuga usuvad oma vanemaid, aga need petavad kõiki, häbi tundmata.
Jutt sai pikk, aga ma tahtsin selle endast välja öelda. Nii raske on, oi, kui raske ja paha….
Tunnen, et olen nagu leidlaps tänavalt, keda on hüljatud, kel pole pidet oma eellastega, et olen üksi siin ilmas.
Mida ma räägin oma lastele, kui nad kord leiavad, et miski ei klapi.
Nii häbi on, nii paha on..ema alatud valed kumisevad vaid peas nii päeval kui öistes unenägudes…vist lähen hulluks…
