Riia näib kohati välja nagu pärast tuumasõda. Paar päeva tagasi sattusime abikaasaga tohutu suurde ehitus- ja majatarvete poodi, mille lõputute kaupu täis laotud riiulite vahel kõndides mõistsime, mida võis tunda kuulsa lasteraamatu „Palle üksi maailmas“ peategelane. Ka pole ma Riias varem kunagi näinud nii palju tühje kaubanduspindu. Siin-seal liiguvad naljad tervete tänavate rendileandmise kohta (pilte ühest Riia tähtsamast kaubandustänavast võite vaadata näiteks
.

Restoranides ja kohvikutes võite valida endale sobiva istekoha, sest teisi valijaid pahatihti polegi. Toidupoodidesse on äkitsi tekkinud ridamisi suurte punaste soodushinnalipikutega kaupu, mis on ka vaieldamatult ülimenukad. Autoturul on üleöö vaat et populaarseimaks mudeliks muutunud varem tsemendikottide transportimiseks kasutatud BMW X5. Ühesõnaga – tänavune talv näeb välja hoopis teistsugune.

Läti vajab praegust kriisi

Loomulikult on kõigel sellel ka positiivne külg. Üürileandjad on valmis sinuga suhtlema nagu inimene inimesega, pakkudes mitmesuguseid boonuseid, lisavõimalusi, paremat hinda jne. Poes ja kohvikus nähakse sinus klienti, tuuakse ja viiakse, aetakse isegi juttu ja seletatakse. Torumehed ja elektrikud saabuvad väljakutse päeval, mitte ei teata, et nii väikese raha eest pole neil mõtet ennast üldse liigutada.

Olude sunnil on inimesed hakanud sööma kodus, veetma rohkem aega oma pere keskel, eelistama ületundidele sõprade ringis veedetud õhtuid, valmistama ise kingitusi ja suhtuma oma ostudesse ja kulutustesse tunduvalt säästlikumalt.

Läti vajab praegust kriisi. Kas või selleks, et muuta inimeste mõtlemist. Selleks, et nad murraksid välja oma kolmekäigulisest äri- ja eluskeemist: ostan – müün – löön papi laiaks. Sest praegu Lätis toimuva põhjuseks ei ole ainuüksi laastatud tootmine või õigel ajal katki torkamata jäetud kinnisvaramull, samuti poliitikute vastu võetud või vastu võtmata jäetud otsused. Praegu Lätis toimuv on senise majandusliku mõtte- ja tegutsemisviisi loogiline tagajärg.

Ettevõtjana omandatud kogemuste põhjal võiksin kirjutada terve raamatu sellest, miks Läti asju ei ole võimalik toota Lätis. Esiteks maksavad Prantsusmaal, Poolas, Saksamaal, Soomes, Eestis või Leedus (rääkimata juba Indiast või Hiinast) toodetud asjad Lätis valmistatud analoogidest sageli kolm kuni kümme korda vähem.

Läti tootjate juures kohata sellist paindumatust, mis pahatihti annab silmad ette isegi endise Nõukogude Liidu suurettevõtetele. Seda arvesse võttes ei ole mingi ime, et Lätis, mis on muide elukalliduse poolest üks Euroopa juhtivaid riike, on tekkinud majandusraskused. Kohaliku tootja kasutamist ei toeta siin paraku ükski majanduslik loogika.

Ei midagi erilist?

Omaette lugu on Läti poliitiline maastik. Viimasel paaril kuul on Lätis tõeliselt kuumadeks fraasideks muutunud Nothing special (ei midagi erilist – ingl k) ja My answer will be. But I will not say (Mu vastus tuleb. Aga ma ei ütle seda - ingl k) Teatavasti pärinevad need meie nüüdseks osaliselt juba endise rahandusministri Bloombergi televisioonile antud kriisiteemalisest intervjuust ning põhjustasid Läti päris tõsist elevust ja isegi majanduslikku aktiivsust nendega varustatud T-särkide ja muu atribuutika kujul.

Kuid ühtlasi iseloomustavad need laused paradoksaalsel kombel ka üldist meelsust. Nimelt tundubki võimuesindajate etteasteid kuulates, et miskit erilist riigis toimunud polegi, riigijuhtimisega on seni kõik olnud ideaalselt korras ning riiki on tabanud vaid kuskil kaugel toimunud müstiliste sündmuste järelkaja, mis sama müstiliselt on põhjustanud Läti majanduse kokkujooksmise.

Fraas My answer will be. But I will not say iseloomustab veelgi paremini seda, millisena Läti inimesed tajuvad võimuesindajate suhtumist nendesse. Ka mina tahaksin saada arusaadavat vastust oma loogilistele küsimustele. Kui sügav see jama tegelikult on? Kuidas me sellesse sattusime? Mil moel me sellest välja saame? Mida selleks tehakse? Missugune on minu roll kriisis ja sellest välja tulemisel?

Inimeste loomulikku rahulolematust, mis minu meelest tulenebki selguse ja selgituste totaalsest puudumisest, iseloomustavad ilmekalt nii 13. jaanuari öised purustused Riia vanalinnas kui ka küsitluste andmed, mis kinnitavad 20 protsendi Läti rahva valmisolekut parlamendi- ja valitsushoonete ründamiseks.

Vaatamata kõigele sellele loodan ma, et Läti elab praeguse aja üle. Ärkab ühel kaunil hommikul teistsuguse ja paremana. Ja selleks ajaks on külm ja pikk talv 2008/2009 juba möödas. Igatahes tasub selle nimel pingutada.