Üks on selge „ kirjandus ja raamatud kolivad vähehaaval digitaalsele kujule ja internetti. Autoriõiguste tõttu on see aga keeruline. Raskusi trotsides (ja arvatavasti aimates võimalusi kuidagi sellelt kunagi raha teenida) on asja ette võtnud internetihiid Google, kes ikka püüab internetis üha uusi asju algatada. Kuidas autorite ja kirjastajate õigusi ja huvisid selle juures käsitada, tekitab ootuspäraselt tohutuid vaidlusi.

Kevadel soovis Eesti Kirjanike Liit nõu saada kultuuriministeeriumilt, mida teha Google’i algatuse peale saada luba digitaalsele kujule viia USA raamatukogudes asuvad Eesti autorite teosed. Kuid ministeerium vastas Väljataga sõnul, et tegu on puhtalt eraõigusliku asjaga, millesse riik ei sekku, rääkis Väljataga Päevaleht Online“ile.

„See oli kummaline, arvestades, kuivõrd palju riik sekkub autoriõiguste ja loominguga seotud asjadesse,” kommenteeris Väljataga. „Paistab, et see on juriidiliselt nii keeruline värk, et meie asutustel puudub selles vallas pädevus.”

Ent nüüd on Google’i üleilmse raamatukogu juriidiliste ja konkurentsi puudutavate külgedega hakanud tegelema ka Euroopa Komisjoni konkurentsivolinik Viviane Reding. „Euroopa Liit selleks ongi, et esindada tugeva blokina neid maid esindada, kus seda pädevust napib,” ütles Väljataga.
„Mina küll ei saa aru, et sellest Eesti kirjanikele mingeid ohte on,” rääkis Väljataga. „Mina pigem tervitaksin selle ühe digiraamatukogu tekkimist. Muretseksin pigem, et see ei ole Eestis ligipääsetav.” Nimelt müüb Google praegu juurdepääsu oma digitaalsele raamatukogule ainult USAs, selle tulek Euroopasse võtab ilmselt veel aega.

„Et praegu ette pandud projekt teoks saaks, oleks vaja kogu autoriõigusliku mõtlemise tugevat revideerimist. Ma ei tea, kas selleni jõutakse,” kommenteeris Väljataga Google“i ambitsioonikat ettevõtmist suur hulk kogu maailmas välja antud vanu raamatuid digitaalsele kujule viia. „Osalt puudutab asi tekste, mille autoriõigused on kas aegunud või neid ei ole võimalik kindlaks teha,” ütles Väljataga, viidates Google’i taotlusele digitaliseerida õigusega kaitstud, kuid müügilt kadunud „out of print” tekste. „Kirjastajate huvisid puudutab see, kui hakatakse levitama tekste, mis on kirjastustel endal müügis. Kui tiraa“id on otsas, peaks see stimuleerima neid hoopis tiraa“e uuendama.”

Huvipakkuvaks peab Väljataga ka asjaolu, et Google on sõlminud koostöölepingu Sonyga, mille kohaselt muudab Google oma digiraamatud loetavaks Sony Readeris, e-raamatute lugejas, mida Jaapani elektroonikahiid toodab. Sellega konkureerib maailma suurima raamatukaupleja Amazoni levitatav e-raamatute lugeja Kindle.

„Üks väljakutse Eesti avalikkusele on see, et juba Eestis digiteeritud tekste, oleks võimalik nendesse lugemisseadmetesse alla laadida,” ütles Väljataga, märkides, et vanemaid eestikeelseid tekste on digitaalsele kujule viinud juba Eesti Kirjandusmuuseum ja Rahvusraamatukogu. „See on eesti keele tuleviku seisukohalt oluline asi, mis ei puuduta autoriõigusi, vaid infotehnoloogiliste standardite ühtlustamist.”

„Autorite seisukohalt on see segane asi, pole kerge aru saada, milliseid eesti tekste on Google“il digiteeritud,” rääkis Väljataga. „Kui portaalis lihtsalt autori nime järgi otsida, annab pika loendi teostest, mida Google“il ei pruugi digiteeritud olla.” Kui raamatu kõrval on portaalis books.google.com näidatud ka raamatu kaanepilt või snippet view (raamatu teksti võib otsida, tulemusi näidatakse paari rea kaupa), tähendab see, et raamat on tõenäoliselt digiteeritud.

„Digiteeritud eesti autorite tekstid, on põhiliselt nõukogudeaegsed väljaanded 1970ndatest ja 1980ndatest, peamiselt teatmeteosed, mitte ilukirjandus. Autoriõiguslikud hirmud on selgelt liialdatud,” rääkis Väljataga, kes on Google’i raamatukogus kõvasti kaevanud.