Väljaandmise praktika Euroopas: võtmesõna on poliitika

 (86)
Eerik- Niiles Kross
Foto: Vallo Kruuser

Hetkel huvitab kindlasti Eesti avalikkust seoses nn Krossi juhtumiga väljaandmise kui rahvusvahelisõigusliku akti olemus. Ilmselt ka see, kuidas käituvad Euroopa riigid, juhul, kui esineb kas väljaandmisnõue või isik on tagaotsitav ja milliste argumentide abil on väljaandmisest loobutud.

Väljaandmine on rahvusvahelises õiguses oluline meede selleks, et kurjategijad ei saaks kerge vaevaga pageda õigusemõistmisest lihtsalt kadudes välismaale – mis ju globaliseeruvas maailmas on tihti lihtne. Samas on aga väljaandmisega seotud mitmeid takistusi, näiteks kui taotluse taga on hoopis poliitilist laadi põhjusi. Väljaandmine toimub lepingu alusel, mis võib olla kas mitme- või kahepoolne, üldine või teatud olukorraks (ad hoc) sõlmitud. Väljaandmise eelduseks on kindlasti selgus, milles konkreetset isikut süüdistatakse ja millise seaduse alusel. Otsus väljaandmiseks peab vastama teatud nõuetele, et riigid saaksid hinnata nõude objektiivsust ja põhjendatust. Tavaõigusest pärinevad põhimõtted, mis on rahvusvaheliste lepingute aluseks ja nende tõlgendamise vahendiks. Kedagi ei tohiks anda välja poliitiliste kuritegude eest (muidugi tuleb ette palju tõlgendamisküsimusi), väljaandmise palve peab selgelt kirjeldama kuriteokoosseisu, see peab olema kriminaliseeritud tegu nii väljaandvas kui vastuvõtvas riigis ning ainult selle konkreetse teo eest võib väljaantud isiku üle õigust mõista.

Seotud lood:

Poliitika on väljaandmise juures siiski võtmesõna. Üheks põhiprintsiibiks on, et riigid annavad oma kodanikke vaid erandkorras välja. Euroopas on sellele üks oluline erand, nimelt Euroopa vahistamismäärus. See on Euroopa Liidus jõus alates 2004. aastast ja tähendab, et ELi liikmesriikide vahel vahistatakse ning antakse tagaotsitavaid välja lihtsustatud menetlusega. Säärane protseduur kehtib vaid ELi liikmesriikide vahel (lisaks ka Norra ja Island).

Väljaandmine on toiming, mis puudutab isiku inimõigusi üsna otseselt. Siinjuures tuleb meelde tuletada, et rahvusvaheliselt kaitstavad inimõigused on õigused riigi omavoli vastu. Seega on vastutavaks mitte vaid riik, kellele isik välja antakse, vaid ka riik, kes väidetava kurjategija välja annab. Klassikaline Euroopa Inimõiguste Kohtu nn Soering kaasus 1989, kus teismeline nooruk mõrvas oma tüdruksõbra vanemad ja küsimuse all oli tema väljaandmine Euroopast Ameerikasse, (kus teda oli juba tagaselja surma mõistetud), on aluseks ekstraditsiooni alaste inimõiguste standardite arengule. Antud juhtumil leidis Euroopa inimõiguste kohus, et välja ei tohi anda isikut juhul, kui on alust karta, et teda ootab teises riigis ees mittekohane kohtlemine ja toonases kaasuses ei peetud silmas mitte surmanuhtlust (millest Euroopa inimõiguste konventsiooni liikmesriigid on ju loobunud) vaid pigem “death row” fenomeni st pikaajalist otsuse täideviimise ootamist. Samalaadset piirangut väljaandmiseks ei ole inimõiguste kohus küll alati ette näinud (Vilvarajah vs Suurbritannia 1991), kuid paljudel korral siiski. Juriidilise alusena kasutatakse just inimõiguste konventsiooni artiklit 3, mida tuntakse piinamise vastase sättena, sest konventsioon ei hõlma iseenesest väljaandmist, asüüliõigust või deporteerimist aga kõik need on toimingud, kus esineb suur oht isikuõiguste rikkumisele.

Alati vaagitakse Euroopa Inimõiguste kohtu poolt hoolikalt asjaolusid. Nii leiti art 3 rikkumine Venemaale Shamajevi kaasuses, terrorismis süüdistatava isiku väljaandmisel, kuid rikkumist ei leitud Müslimi kaasuses, kus Saddam Husseini pooldaja anti välja Türgile. Mõnikord on tegemist ilmselt ebaproportsionaalse karistusnõudega või siis kohtusüsteemi usaldamatusega. Heaks näiteks on kaasus Bajsakovi väljaandmisest Ukraina poolt Kasahstanile. Venemaa on olnud süüdi art 3 rikkumistes, andes 2010 aastal isiku välja Kolumbiale, kellele süüdistus oli esitatud vaid poliitikute poolt. Ka terrorismisüüdistused võivad olla sageli politiseeritud. Süüdi on olnud ka Soome ja Suurbritannia, kes andsid väidetavad kurjategijad välja Kongole ja Somaaliale. Samas on oluliseks tõik, et tegemist ei olnud väljaandmist teostavate riikide kodakondsetega.

Loe veel

Teiseks ohuks on ausa õigusemõistmise mittegaranteeritus (konventsiooni art 6). Menetluslike probleemide kõrval on vahel otseselt viidatud väljaandmist nõudva riigi õigussüsteemi mitteusaldusväärsusele. Olulisimaid kaasusi on Garabajev Venemaa vastu, kes andis oma kodaniku välja Turkmenistanile ja Iskandarovi kaasus, kus anti välja Tadžikistani opositsiooniliider. Õigus vabadusele ja julgeolekule, mis sisaldub konventsiooni artiklis 5 võib väljaandmise puhul samuti olla ohus. Samuti ka õigus era ja perekonnaelu kaitsele. Seega peab iga riik, kellelt väljaandmist palutakse, hoolikalt kaaluma inimõiguste alaseid standarteid, et mitte ise väljaandjana sattuda õigusrikkujaks.

Venemaa inimõiguslased on rahvusvaheliselt avaldanud mitmeid manifestatsioone, kus viidatakse sellele, et kui Vene kodanik satub tagasi oma riigi jurisdiktsiooni, ootab teda vältimatult ebahumaanne süsteem, mis tema konstitutsioonilisi põhiõigusi ei tunnusta. Süüdistatava Magnitski surm kinnipidamiskohas puuduliku meditsiiniabi tõttu on üks näide millele viidatakse. Samuti on avalikult väidetud, et välismaalased, kes on Venemaal õigusemõistmise kätte sattunud, on langenud uurijate vägivalla ohvriks, nii nagu see Lebedev-Hodorkovski asjas juhtus Hispaania kodaniku Antonio Valdez-Garcia’ga. Samale kaasusele viidatakse ka kui õigusemõistmise ebaõigluse näitele, samas asjas on süüdimõistetud saanud lisaks uue süüdistuse. Seega võib oletada, et inimõiguste konventsiooni rikkumisi on toimunud ja nende toimumise oht eksisteerib. Väljaandmise eelduseks on kindlasti selgus, milles konkreetset isikut süüdistatakse, millise seaduse alusel jne.

Kui rääkida hilisemast praktikast, on Eesti välja andnud või kaalub seda mitmeid süüdistuse saanud isikuid Ameerika ühendriikidesse, seda seoses internetikuritegude või finantspettustega. Suhted Ameerika ühendriikidega on korrastatud, väljaandmispalve on esitatud korrektselt ja isikuid on koheldud õiguspäraselt ja rahvusvahelisi inimõiguste standarteid järgides.

Venemaa peaprokurör on oma sõnavõtus viidanud, et näiteks Suurbritanniaga, (kus on resideerunud nii Berezovski kui Zakajev) on toimunud läbimurre, kuivõrd kahepoolse väljaandmislepingu alusel on välja on antud neli isikut, nimetades seda lausa “pretsedendituks juhtumiks”. Samas on väljaandmised Euroopa riikide poolt Venemaa suunas olnud vähesed. Nii keeldus Küprose kohus välja andmast Vene ärimeest Viktor Makushinit. Venemaale antakse välja isikuid Valgevenest, Kasashtanist ja Ukrainast. Euroopa riigid on üldiselt sellest hoidunud, kuigi palveid on esitatud arvukalt. Väljaandmisega on siiski soostunud Ungari, Rootsi ja Itaalia.

Eerik-Niiles Krossi väljaandmine Eesti poolt Venemaale on ülimalt ebatõenäoline. Venemaaga on küll sõlmitud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades, kuid selle Artikkel 62 (1) sätestab, et väljaandmist ei toimu, kui isik, kelle suhtes on saadetud palve väljaandmise kohta, on järelepärimise saanud lepingupoole kodanik. Teiste riikide poolt võimalik väljaandmine, isegi kui rahvusvaheliselt nõutud menetlusnõuded on vormiliselt täidetud sõltub nende õigusriikluse tasemest. Euroopa Liidu riikide solidaarsus on justiitsküsimustes kasvanud, kolmandad riigid võtaksid riski enda rahvusvaheliste inimõiguste rikkumises süüdistamises seoses Venemaa õigussüsteemi “eripäradega”.