Valitsus sahmib sihitult

Tõsiasi, et valitsus käib keskmiselt ülepäeviti välja uue majandusolukorra parandamise mõtte, reedab tegelikku peataolekut ja ideedepuudust. Riigi tasemel ei ole olemas terviklikku strateegiat, mismoodi kriisist välja tulla.

Eelmisel nädalal tuli luuavarrest pauk: Ansip arvas, et tuleb, maksku mis maksab, juba järgmisel aastal eurole üle minna. Küllap on valitsus siiski Euroopas mõnevõrra maad kuulanud, aga paraku ei mõjunud peaministri argumentatsioon kuigi usutavalt. Pealegi, Ansip on ju jutu tasemel ennegi eurole üle läinud. Millal euro tuleb, sõltub Eestist kahjuks vähem, kui tunnistada tahame.

Rahandusministeerium taotlus Euroopa Investeerimispangale ligi 8,5 miljardi Eesti kroonise laenu saamiseks on vähemasti reaalselt olemasolev dokument, mitte uitmõte mõnes peas. EIB pole küll IMF, aga siiski on äärmiselt oluline, missugustel tingimustel laenust on jutt. Laenu võimalike tingimuste kohta ei ole rahandusministeerium seni midagi avalikustanud.

Teine oluline asi laenu puhul on selle kasutamine. Kuivõrd laenu suurusjärk klapib täpselt eelarvekärpe omaga, on vaja kindlust, et riik ei küsi EIB-lt summasid enese ülalpidamiseks endisel tasemel, st mugavamaks äraelamiseks, vaid et raha kulutataks tõepoolest majanduse elavdamiseks.

Viimasel ajal võluvitsaks peetud eksport on valitsuse esindajate suus samuti muutumas sõnakõlksuks: ei saa ju eksportida, kui teisel poolel puudub soov importida. Euro, laenamise ja eksportimise teema sasipundar vajab ühtset visiooni, mida valitsusel ikka veel ei ole. Nõnda nagu kärpimistuhinas unustati täiesti tulude suurendamise vajadus, käib praegugi üksnes tule kustutamine, mitte aga perspektiivitundlik tulevikkuvaatamine.