Ükskord sai Mutter kaks uut kundet — tutvustasid tudengid ennast kenasti: Gustav Suits ja Uku Masing. Ja kord kui nad taas tulid — muidugi oma särgi Kragen tärgeldama — vaidlesid nad hirmsasti eesti rahva väljasuremise või allesjäämise teemal. Masing ühelt poolt pessimistina, et sureb välja ükskord see rahvakild ning Suits, et ei — jääb püsima vimma ja visaduse tõttu, mis pidi olema teistsugune kui flaamlastel.

See Uku Masingu lause, et “eestlased on väljasureva rahva liikmed” ei ole mulle kunagi rahu andnud. Olgugi, et mul õnnestus oma Jugend ning täiskasvanu elu mööda saata turvalisel Saksamaal, kus meeled said rahus areneda ning omamoodi oli seal ju mugav oma eestlust hoida. Võrreldes siis sellega, mida nõukogulased Eestis kommunistliku ideoloogilise ajupesuga korda saatsid.

Sowjettidele võib ette heita väga palju ja peabki, aga üht neile ette heita ei saa. See on eestlaste saamahimu mentaliteet. Sowjettidest olid suurem osa venelased, millisel rahvusel praktiliselt puudub “küüned-enda-poole” elustiil. Seega venelastelt eestlased seda õppinud ei ole. See on ürgne paikse eluviisiga oma kuhja otsas istuva eestlase viis. Ja minu arvates just saamahimu on, mis eestlase välja suretab.

Venelane annab rõõmuga, eestlane kissitab silma ja pigem ei anna — nagu Tõnisson Lutsu “Kevades”. Ei taha kumbagi — võtta riski või loovutada kupüüre. Selline Egoismus ei lase eestlasel kohe suhtlemise alguses näha inimisiksuse sügavat maailma. Eestlane jääb suhtlemisel eestlasega pealispindseks, külmaks ja kaalutlevaks skeptikuks. Iga sent antakse välja valuga. Aga kui on vaja krooni saada, siis võetakse tarvitusele kõik tulised ja kavalad abinõud, et naabrimehest rikkam välja näha. Ja see ei hoia Volk und Nation koos. Nii jäävad suurrahvad või kultuurrahvad — kuidas tahate — meenutama eestlaslikku jonni iga hinna eest välja surra.