Valimisõigus vaid lapsevanematele

Minugipoolest võiks praegu anda valimisõiguse ka kasvõi 12 aastastele. See ei muuda midagi. Seniilsuses ja maksalutikate valudes kõõksuv demokraatia ei saa sellest juurde uut elujõudu, ikka on vaja kord nädalas kunstneeru hinge seeshoidmiseks. Kuidas saavutada aga ühiskonna ja demokraatia taassünd?

Praegune demokraatiavaimustus pärineb enam kui saja aasta tagusest ajast. Mõnes Euroopa riigis valis siis ainult rüütelkond, mõnes valisid ka majaomanikud, mõnedes laienes valijaskond leivateenijatest pereisadeni. Oli võimalik näha, et laiema valijaskonnaga riikides edenes elu paremini. Sellest lähtudes laiendati valijaskonda üha enam, aga edu ei tahtnud sellest suurt juurde tulla. Kuna demokraatia eestvedajad olid oma vaadetesse kivistunud, siis nad nõudsid üha enam “demokraatiat”. Olukord läks aga vastupidi, lõpuks hoopis hullemaks. Nüüd otsitakse juba demokraatia saboteerijaid ja puuakse juba “vale” demokraatia järgi mõtlejaid risti — vaja on ikka seda “õiget” ja “neitsilikku” demokraatiat edasi arendada, sellist, millest

olevat

unistanud juba Jean Jacques Rousseau ja ta kaasaegsed. Aitavat valijate parem kasutamine valimissüsteemis, ei tohi muuta püha algteavet, teabe kasutamise viise ega vahendeid.

Kahjuks pole demokraatia nõiavitsake, mille puute korral kõik heaks saab. Kolmanda maailma puhul on demokraatia nõudmine saanud praeguste koloniaalsõdade ettekäändeks, omadele massidega manipuleerivate diktatuuride kehtestamise riistaks.

Kui vaadelda viimaseid Eesti valimisi, siis nendel edu saavutamine pole valijate mõtlemisega enam kuigi palju seotud — edu saadab seda, kes suudab õigel ajal lausmüra mõistust põrmustavaks võimendada, kes oskab piisavalt osavalt ja peenelt valetada — mõnele valele lähteandmetele toetudes ja siis neid rohkete õigetega toetades üles ehitada paljulubava tulemuse, mis aga ei saa teostuda (euroreferendumi reklaamis kiideti Euroopa möödunud aegade kultuuri, Euroopa Liidu eesmärk on aga praegust tarbimisstruktuuri absolutiseerida, luua kindel alus kapitali vanaviisi heale edasikestmisele ja mittestandardse initsiatiivi allasurumisele — mittestandardsus on aga peamine edasimineku ja seeläbi edasikestmise võimaldaja).

Demokraatia struktuurid, mis olid sada aastat tagasi kahtlemata positiivsed, on viinud oma arenguga teise kraavi. Ilmselt on aga ühiskonnal võimatu ennast ühest kraavist välja tõmmates õigel ajal pidama saada, ikka tiritakse hooga üle tee kohe teise välja. Selle taga on arengu paratamatus ja inerts, seda toetab inimlik tahe ikka head näha ja nõrkus vigu salata. Nii jõuavad süsteemid ülearenguni, raugastumisele. Ja viimane on loomuliku elu võnkumise üks osa.

Raugastumist põhjustab veel teine nähtus — hea süsteemiga suudavad aja jooksul kohaneda ka selle kuritarvitajad ja vaenlased ning hakkavad süsteemi enda kasuks tööle panema. Kunagine hea süsteem kaotab tasapisi oma edu eeldusi ja võib tegutseda lõpuks kuritarvitajate kontrolli all. Iga seaduse kehtestamisest seaduseaukude leidmise ja kasutuselevõtuni kulub aega. See on seaduse (oli ka demokraatia seaduste) õnneaeg. Kui parasiidid augud üles leiavad ja end süüdimatult sisse seavad, algab süsteemi põdemine. Eriti kaval parasiit paneb leitud toitesüsteemi ennast igakülgselt teenima, muutes selle enda alluvaks mutrikeseks. Nii on saanud kunagisest mõtlevate inimeste demokraatlikust otsustamismehhanismist valimiste rahastajate propagandamasinate võistlustanner. Aga ka ühiskonda ainult kasutavate, taasloomisele jõudu mitte kulutavate ja tegevusetuse tõttu lärmamiseks palju aega ja jõudu omavate “vähemuste” elatusvahend.

Ei ole olemas head demokraatiat ja halba diktatuuri. On head ja halvad demokraatiad ning head ja halvad diktatuurid. Kuidas neil aga vahet teha? Hea demokraatia puhul on rõhk vast demokraatia sisul — võimu teostatakse teabe hea liikumise abil nii võimustruktuuride kui ka isikute tasemel. Halb demokraatia rõhub vormile — massidele (demosele) ja demokraatia vormitunnuste näitamisele, kardab aga kesta täitmist tegelikke võimutsejaid segava sisuga.

Kuidas võiks praegust kriisis demokraatiat edasi arendada? Kas seda annaks siiski äkki päästa? Selle nimel tuleks vabaneda demokraatia seniilsetest hädadest — kivistunud kauni noorpõlvepildi ikka edasi venitamisest, tuleks vabaneda demokraatia nõrkuste ärakasutajatest. Tuleks üritada jätkata sealt, kus elu hakkas teise kraavi poole vedama, üritada sealt õigemat teed leida. Viltu hakkas vedama siis, kui otsustamisõiguse sai liiga palju neid inimesi, kes ei suutnud demokraatlikke otsuseid teha oma piiratuse tõttu. Hea demokraatia teostamiseks, õige otsuse tegemiseks peab otsustaja saama aru sellest, mida ta otsustab ja tal peavad otsustamiseks olema antud olukorras võimalike seast parimad lähteandmed. Mitte vaid valitul, vaid ka igal valijal. Kui aga inimene pole suuteline piisaval hulgal parimat teavet kasutama, siis muutub ta mängukanniks igasugusele raha eest tehtavale propagandale. Just see sunnib valimisõigust piirama. Aga mille alusel seda teha? Kes saaks selleks jumalikuks sikkude lammastest eraldajaks?

Alati ei piisa vaid võimetest. Peab olema ka tahe, või pigem sisemine sund teha parimaid otsuseid. Ja see mure ei tohi olla egoistlik, vaid peab olema kantud koostöö vajadusest, peab olema kantud lähikeskkonnast. Vaid lähikeskkond on inimesele piisavalt tuttav õpitu ja loetu kontrolliks, võimaldab teha hea demokraatia tingimusi täitvat sõltumatut otsust. Ka see saab olla valimistsensuse aluseks. Kõige selgemaks lähiteabe omamise ja otsustamistahte olemasolu näitajaks on laste olemasolu. Rõhuvalt väiksem osa lapsevanematest on hoolimatu oma laste suhtes. Ja erinevalt kõigist teistest inimeste olevikulistest lähisuhetest on suhe lastega suunatud alati tulevikku. Laste omamise põhjal valimistsensuse kehtestamine suudaks kõige enam vältida olupoliitilist manipuleerimist, seda tunduvalt paremini, kui haridus-, varandus- või vanusetsensus (valimiseks liiga noor või liiga vana). Lastevanematsensuse olemasolu korral poleks ilmselt ka käivitunud niivõrd ühiskonnavaenulik ja valelik teostamatu süsteem kui praegune pensionifondide oma.

Vanemsustsensuse puhul pole oluline niivõrd laste arv kui laste olemasolu. Ka ühe lapse vanem mõtleb kaugemale tulevikule keskmiselt palju kordi rohkem kui lastetu. Suurema laste arvuga vanemast erineb temal kõige enam suhe lapse isikusse, mitte tulevikku. Häälte arvu sidumine laste arvuga võiks ju mingi paranemise anda, aga süsteem oleks palju keerukam ja tekitaks tigedust, kuna tõstab esile rumalusest hoolimatuid laste mass-sünnitajaid. Kuna nemad on vanemad “kogemata”, siis pole neist loota ka piisavat tarkust heade demokraatlike otsuste vastuvõtmiseks. Vanemsustsensuse eeliseks oleks süsteemi lihtsus, samuti võõra subjektiivse otsustaja puudumine õiguse andmisel — oleks vähe võimalusi seaduseaukude kaudu demokraatialt varastamiseks. Kindlasti oleks ka õnnetuid ohvreid, kes vaatamata heale tahtele paratamatute tervisehädade tõttu valimisõigusest ilma jääksid.

Valimised peavad tagama õigeid sotsiaalseid otsuseid. Praegune üldine valimisõigus on viinud inimestevaheliste sotsiaalsete struktuuride ohtlikule nõrgenemisele. Valimised on üles ehitatud egoistlike võimaluste eelispakkumisele. Ego kultus on ilmne demokraatia kraavijõudmise näitaja. Õhtumaa on jõudnud absurdi, kus demokraatia kui sotsiaalse tegutsemise vorm arendab eelkõige enda vastandit — sotsiaalsust eitavat ego.

Igal süsteemil on oma viga, oma ülekohtu tekitamise kohad. Valik saab toimuda vaid erinevate ülekohtute ja nendega seostuvate kasude-kahjude kaalumisel. Ilma vigadeta töötavat, ülekohtuvaba süsteemi maa peal ei ole ega tule. Süsteem, kus on minimeeritud ülekohus, ei suuda teha seda, mida sellelt oodatakse, osutub potjomkini külaks mõne palju suurema kurjuse varjamiseks. Süsteem, mis ei ole valmis ohvriteks, ei suuda ka midagi head teha. Ja mõne targa ja hea inimese valimisõigusest ilmajätmine lastetuse tõttu on sellele inimesele ohutu — peale tulevikku vaatamise on lapsevanem huvitatud ka laste turvalisest olevikust, seetõttu suudab lastevanem rohkem arvestada ka kõigi lastetute erinevate vajadustega — ta ei ihka enda lastele vaenlasi. Üldise valimisõiguse puhul seevastu toob demokraatia ohvriks tarkuse, iseenda headuse aluse. Kas loobuda valimisõigusest, lastes valida elu tervikut teistest rohkem tunnetavatel inimestel või omades valimisõigust lasta valituks saada kapitali kuulavaid hea haldamisoskusega inimesi?

Kas on olemas nooruse eliksiiri demokraatiale? Väga kahtlane, kuid mitte võimatu. Ajalooratast tagasi pöörata ei saa, küll võib aga taassündida. Kas taassünd saab toimuda raugastunud ennasttäis demokraatia raames või on vaja vahepeal läbida diktatuuri sajandid, ei tea. Aga uus demokraatia, mis peab sündima, saab olema esialgu õrn ja vähemärgatav, nagu väike laps ikka. Võib-olla aitaks taas rajale ka kahekojalise parlamendi loomine — alamkotta valiksid kõik, vaikselt kasvama hakkavasse ülemkotta vaid lapsevanemad. Kindel võib aga olla selles, et seda uut, neitsilikku lapsdemokraatiat ei tekita inimlaste ohverdamine raukdemokraatia õnne nimel.