Valimiseelsest hullusest päästab vaid suvi

ÄRGEM LASKEM OMA AJUDEL SÕITA: Pets Mänd ennustab peatset valimishüsteeriat ning soovitab raadio ja teleka juba praegu ära visata

Valimiste lähenedes saabub alati kõige tülgastavam aeg. Poliitikud sogavad vett ja sunnivad tervele ühiskonnale peale mängureeglid, mis inimestele õõvastust tekitavad.

Paranoia algus

Kirjutab ajakirjanik enne valimisi ükskõik mida, kasvõi paar lauset, kohe on mõni erakond platsis, kes selle vastaste valimiskampaania osaks tembeldab. Vastaste poolt äraostetud ajakirjandus, tellimustöö ja muu selline kohustuslik jura muidugi sinna otsa. Ühesõnaga saabub aeg, kus erakondadele iga ebameeldiv lausejupp, sõna või väljaütlemine leiab otsekohe vastulöögi ja see sildistatakse momentaalselt vaenlase õõnestustööks, provokatsiooniks või hästikavandatud laimukampaaniaks.

Tahaks küsida vastu, millal siis veel erakondadele ja nende liikmetele meenutada sigadusi, täitmata lubadusi ja saamatust, kui mitte enne valimisi. Siis nad vahest isegi reageerivad. Valimiste vahelisel perioodil eelistatakse tihti kõikidele tõsistele süüdistustele lihtsalt vaikida ja kalasilmse tühja arusaamatu pilguga õlgu kehitada.

Leksika solgitünnis
Isegi erakondade sõnakasutus muutub lähenevatele valimistele vastavaks. Kui traditsiooniliselt kasutati Eestis seltsitegevuses ja üliõpilasorganisatsioonide kõnepruugis sõna „kaasvõitleja“ siis erakondades on „võitluskaaslased“. Otsekui mindaks rindele vaenlasega võitlema. Või kujutavadki meie erakonnad valimisi sellisena ette?

Ei tea, aga kohati jääb mõne erakondlase juures kahtlustada vaid sügavat vaimupuuet. Revolutsioon on juba lõppenud, tahaks karjatada, aga hääl sumbub niikuinii kusagil erakonna kontorite suitsunurgas…

Ühiskond aga kõmab viginast ja kraaksumisest, mida saadab üksteisele näpuga näitamine, paranoiline süüdlaseks tembeldamine, nõme halvustamine ja täielik matslus. Eesti poliitikal on pasa lõhn juures, teha pole midagi. Ja poliitikud on sibid selles roiskveetünnis.

Härrade lollid lubadused
Valimiseelsel ajal hakkab talumatutes kogustes vohama populism. Juba on jõudnud peaminister Ansip lubada, et aastal 2020 elab Eestis 1,5 miljonit eesti keelt kõnelevat inimest! See on midagi sarnast Nikita Hruštšovi lubadusele kommunismi jõuda. Selle sama erakonna endine liider lubas 1999.aastal nelja aastaga keskmise palga tõusu 9000 kroonini. Hea mees kes lubabki, aga milleks selliseid totrusi produtseerida, jääb arusaamatuks. Õudusega jääb oodata, mida veel Savisaar ja Villu Reiljan lubama hakkavad — ehk esimene maist paradiisi kõigile pensionäridele ja venelastele ja kohe ning teine 365 päikeselist päeva aastas ainult endistele kolhoosnikele. See juba oleks midagi ja nende meeste vääriline!

Ignoreerida iga poliitikut
Mida aga peab tavakodanik tegema? Võime pidulikkusega teatada, et peagi algab suvi. See on suurepärane võimalus kohe iga elektril töötava aparaadi nupp kõvasti kinni keerata, kui sealt poliitiku valimisjutt ja juba harjunud plära kostma hakkab. Suuremaid randu ja vabaõhuüritusi tasub samuti vältida, sest sealtki võivad hullunud erakondlased teid üles leida. Veel parem, puhake lihtsalt looduses ja visake raadio ning telekas minema. Siis ei saa teid kottida ka kolme kuu pärast algaval sügisel.