VALIMISBLOGI: Ülevaade maksudest ehk mis maks millekski hea on
Esimesena võtaksin ette sotsiaalmaksu. On räägitud sotsiaalmaksule ülempiiri seadmisest. Selle tagajärjeks võiks olla kõrgemalt tasustatud töökohad ja seega ülejäänud maksuliikidesse raha juurdetoomine. Samas on siin väike aga. Nimelt on sotsiaalmaks ju see, kust tulevad rahad haigekassale ja sotsiaalkindlustusametile. Seega, kui kehtestataks ülempiir antud maksule, siis on võimalik, et sotsiaalmaksu laekumine väheneb niivõrd, et nimetatud institutsioonidele tuleb üldisest eelarvest veelgi suuremaid summasid eraldada, et nad saaksid tasuda nii raviteenuste eest kui ka välja maksta pensione.
Sotsiaalmaks küll kuulub enamikel juhtudel ettevõtetes palgafondi nimistusse, ent seda konkreetselt üksiku töötegija brutopalgast maha ei arvestata. Seega, kui fikseeritaks ülempiir, siis kaudselt veeretatakse suurem maksukoormus läbi tulu- ja tarbimismaksude palgateenijate turjale. Leian, et kui mingist piirist tööandja enam ei peaks sotsiaalmaksu tasuma, siis väheneb tema vastutus rahva üldise heaolu solidaarsel tagamisel.
Alternatiivina sotsiaalmaksule lae kehtestamisele võiks kaaluda hoopis maksumäära mõningast langetamist. On leitud, et kui langetada maksumäärasid teatud määrani, siis võib sellest kasu tulla ehk maksulaekumised suurenevad. See juhtub enamasti seetõttu, et paljudele, kellele muidu liiga kõrge sotsiaalmaksu määra tõttu maksti reaalpalgast tunduvalt väiksemat ametlikku palka, hakkaksid tööandjad suure tõenäosusega rohkem ametlikku töötasu maksma ning seega suureneksid ka laekumised antud maksust. N-ö ümbrikupalka makstakse nimestele enamasti mitte seepärast, et ei hoolitaks ravi- ja pensionikindlustusest, vaid seetõttu, et määrad on maksul lihtsalt liiga kõrged,
Kuigi sotsiaalmaks on rahva enda seisukohalt tähtis, siis kütab tükk maad rohkem kirgi tulumaks, selle süsteem, arvestamine ja soodustused. Tulumaks iseenesest koosneb tegelikult kahest osast: füüsilise isiku tulumaksust ja juriidilise isiku tulumaksust. Rohkem on kõneaineks olnud just esimene. On pakutud mitmeastmelist süsteemi, mis teoorias peaks maksukoormuse enam kõrgemat palka teenivate peale panema.
Eesti rikkad pole nii jõukad kui Põhjamaade omad
Majandusega rohkem kursis olevad inimesed aga leiavad, et ka praegu on reaalsuses meil tegemist kaheastmelise tulumaksusüsteemiga, milles esimese astme moodustab tulumaksuvaba miinimum ning alles teise astme regulaarne tulumaksumäär. Kuigi sellisel mitmeastmelisesl süsteemil on selge õigluse mekk juures, siis Eesti kontekstis peaks me mõistma, et ka kõige rikkamad inimesed Eestis pole niivõrd rikkad, et nad peaksid oma sissetulekutest sarnaselt Põhjamaadele suurusjärgus kuni poole ära andma.
Nii võib öelda, et mingit suurt kvalitatiivset hüpet maksusüsteemi muutmine Eesti majandusele kaasa ei too, kuna majandus pole sellisel arengutasemel veel, et oleks midagi ümber jagada (astmeline maksustamine on üks tugevamaid ümberjaotusmehhanisme). Arvestades praegust seisu, leian, et astmelise tulumaksu idee võiks tõesti teatud ajaks kalevi alla panna.
Samal ajal arvan aga, et ka liberaalne poliitika maksumäära langetamisest ei ole kõige efektiivsem, pigem oleks vaja hoida teatud kindlat taset, mis tagaks stabiilsuse, ent ei oleks maksjale ka liiga koormav. Siin kehtib üsna sama asi kui sotsiaalmaksu langetamiselgi.
Lisaks füüsilise isiku tulumaksule on veidi vähem teemaks olnud ka juriidilise isiku tulumaks, mida praeguses seisus liiga liberaalseks peetakse. Eelkõige on probleemkoht selles, et Eestis maksustatakse juriidiliste isikute kasumeid alles siis, kui neid dividendidena omanike poolt välja võetakse. Eesmärk on üllas, soodustatakse reinvesteerimist oma firmasse ja seega nende parendamist. Samas tegutseb Eestis mitmeid ettevõtteid, kellel Eesti äriregistris on vaid osa firmast, emaettevõte võib asuda hoopis kusagil mujal. Sellsite firmade puhul on üsna lihtne erinevate skeemide järgi raha niimoodi liigutada, et juriidiliselt raha omanikku ei muuda, ent reaalselt liigub raha Eestist välja ning on võimalus, et mõnes teises riigis võtavad need samad omanikud tegelikult selle sama Eestis teenitud kasumi teises riigis dividendina välja, ent märksa väiksemat maksu selle pealt tasudes.
Ette on pandud, et peaks takistama sellist rahade liigutamist. Siin tekib aga konflikt Euroopa Liidu kapitali vaba liikumise põhimõttega (eeldusel, et raha viiakse reaalselt teise EL-i riiki). Seega ei saa keelata otseselt kapitali liikumist. Samas on ka võimalused, kas langetada dividendide pealt makstavaid makse (need on praegu maksunduskeeles 21/79 ning võrdluseks tavaline tulumaks 21/100) või maksustada kasum kohe selle tekkimisel. Viimane on aga praeguste poliitiliste suundumuste valguses ebatõenäoline, sest võib anda ettevõtjatele valesid signaale ning see oleks praeguses maksupoliitikas üsna radikaalne.
Kas toidukaupade käibemaksu tuleks langetada?
Üsna suur vaidluskoht on liberaalsemate ja sotsiaalsemate poliitikute vahel ka käibemaks. Eriti on vaidluskohaks see, kas hinnatõusu pidurdamiseks oleks adekvaatne langetada käibemaksu kas või esmastel toidukaupadel. Teoreetiliselt võib see ju ka kasu tuua, aga reaalsuses on võimalik, et kuigi maksumäära alandatakse, siis hindades see ei kajastu, pigem suurenevad vahendajate kasumid. Sarnane, ent teistpidine oli olukord, kui tõsteti üldist käibemaksumäära. Enamasti võis näha, et otsest mõju hindadele ei olnud, kaupmehed kandsid turukonkurentsis lisamaksu omast taskust.
Seetõttu on naiivne eeldada, et riiklik maksupoliitika on see imevits, mis pidurdab hinnatõusu. Seda peaks ja enamasti ka reguleerib turg ning konkurents. Oletame, et siiski hinnad ka reaalselt langevad määra muutes. See aga võib tuua olukorra, kus nõudlus suureneb jõudsalt ning siis juba suureneb ka hind turusituatsioonis. Selle vastu pole riigil aga mitte midagi teha. Kuna teema tõstatajad ehk Keskerakond ja rohkem isegi sotsid on rääkinud peamiselt teatud toidukaupade käibemaksuerisusest, siis kerkivad ka sellega probleemid, millest suurim on ehk ressursikulu, mis läheb kaupmehel selleks, et määratleda, märgistada ja arvestada neid kaupu, millel on erisused neist, millel neid pole. Siin tekib küsimus, kas see tulu, mis tavainimesed sellest muudatusest saaks, on suurem või vähemalt võrdne sellega, mis kulu see endaga kaasa toob.
Ettevõtete ja tööandjate suunalt on ehk olulisem kui eelnevad ka küsimus erisoodustusmaksust, selle vajalikkusest ja potentsiaalsest ärakaotamisest teatud valdkondades. Erisoodustusmaks on selline lisand, mille tööandja peab riigile tasuma, kui töötajale antakse või võimaldatakse rahaliselt mõõdetavaid, ent mitterahalisi lisahüvesid tööandja poolt. See maks koosneb iseenesest enamikel juhtudel tulumaksust (21/79) ja sotsiaalmaksust (33/100). Teatud juhtudel on vaja tasuda ka käibemaks (20/100).
Ühe arvulise näitena tooksin sellise: hüvesid saavad töötajad kokku 10 000 EEK-i eest, erisoodustusmaksuga koos (nii sotsiaal-, tulu- kui ka käibemaks) on ettevõtte kulu üle 18 000 EEK-i. Maksu eesmärk on motiveerida tööandjat maksma töötajale rohkem ametlikku palka, mitte tegema seda läbi kahtlaste boonustena.
Erisoodustusmaksu asemel igakuised boonused?
Samas käivad selle maksu alla ka näiteks kulutused sportimisvõimalustele väljaspoolt ettevõtet või terviseteenustele. Siingi on mündil kaks poolt. Ühelt poolt tõesti võiks ju nende jõusaalipääsmete või spaakülastuste asemel maksta igaühele teatud summa igas kuus rohkem just sellel otstarbel. Seega ei peaks väga kulukat erisoodustusmaksu tasuma.
Samas saab tööandja kontrollida selle raha kasutamist väga minimaalselt, sest igaühe oma asi on see, kuidas oma palka kulutada. Kontrollimehhanism on aga olemas juhul, kui ettevõte tasub ise treeningute või puhkuste eest ning töötaja peab vaid seda võimalust kasutama. Lisaks võib ettevõtte saada oma mastaabi ja hulga tõttu suuri soodustusi, mistõttu on see kokkuvõttes ka iga töötaja kohta odavam, kui maksta igaühele lisapalka. Kuna erisoodustusmaksu alla lähevad lisaks spordile ja tervisele ka mitmed teised valdkonnad (nt. auto kasutamine), siis päris seda ära kaotada ei saa. Pigem võiks vähendada makse suurust tervise ja spordi valdkonnas või kuidagi teisti luua olukord, kus ikkagi ettevõtte raha läheb töötajate peale, mitte selleks, et riigile makse maksma.
Lõpetaksin oma pika jutu maamaksu temaatikaga. Siin on minu arvates kõige rohkem eriarvamusi. On neid, kes arvavad, et maamaks on jabur, sest kõik on oma maad niikuinii (mõni mitu kordagi) välja ostnud. On ka neid, kes küll maksustaksid maad, ent vaid siis, kui sellest ka reaalset tulu teenitakse või on maa äriühingu omanduses. Lisaks on need, kes peaksid õigemaks kinnisvaramaksu kehtestamist, kuna see kohtleks võrdsemalt korteri- ja majaomanikke. Viimaks on aga need, kes peavad praegust maamaksu väga heaks ning leiavad, et see peaks veelgi kõrgema määraga olema määratud.
Varem kuulusin ma sellesse esimesse gruppi, kes pidas maamaksu täiesti ebaloogiliseks tuluallikaks. Aja jooksul on aga mu teadmistepagas laienenud ning olen hakanud mõistma, miks on näiteks linnas vaja väikese maalapi eest rohkem maksu maksta kui maal suure lahmaka eest. Olen mõistnud, et maad ei saa keegi reaalset kunagi 100% omada. Ei ole mingit sellist institutsiooni (isegi riik mitte), kes tohiks/saaks maad kellegi piiramatusse valdusse anda. Kuigi siin on pigem küsimus filosoofilist laadi, siis poliitikas on maamaks jällegi üks valdkond, kus poliitikud ja huvigrupid on omavahel mitmeti konfliktis.
Maamaks peaks säilima
Praegune valitsuskoalitsiooni erakonnad on opositsioonina üritanud Tallinna linnas maamaksu kodudelt kaotada. Kohalikul tasemel luhtununa lubati asi riiklikult ära reguleerida. Samas pole seda minu meelest veel väga tõsiselt arutatud. Samas ei tea, kas see tegu oleks kooskõlas KOV autonoomia põhimõtetega. Maamaks on siiani olnud üks suuremaid tuluallikaid kohalikul tasandil. Seega peaks keskvalitsus asendama saamta jäänud tulu muudest allikatest. Kuna aga on mõistetud vist, et kulu oleks suurem kui tulu, siis pole asjaga veel kiirustatud. Seega, maamaks kui maks maa kasutamise eest peaks säilima, ent sellel ei tohiks olla sellist tulude suurendamise vahendi silti küljes ehk et see ei tohiks olla koht, kust inimestelt rohkem raha küsida. Väiksema maamaksu kompenseeriks minu arvates riigi poolt kehtestatud, ent KOV-le laekuv kinnisvaramaks, mis oleks sõltuv konkreetse omandi varalisest väärtusest mingil ajahetkel ehk et kui potentsiaalne hind turul tõuseb, tõuseb ka maks ning vastupidi.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et Eestis on palju nii hea põhimõtte, efektiivsuse kui ka mõjuga kui ka vastpidiseid makse. Neid kõiki on võimalik ja tihti ka vajalik reformida, ent siiski tuleks iga muudatuse puhul reaalselt hinnata, kas muutusest tulenev kasu on ikka nii suur, et oleks mõtet teha kulutusi muudatuste läbiviimiseks.
