See pani mind veidi mõtlema küsimuse üle, milleks seda kõike tehakse? Mis on need motiivid, mis sunnivad sellist sisulist raiskamist ette võtma? Järgnevalt tooksin mõned neist ka välja ning analüüsin veidi.

Sel korral konkreetset uur parteid valimistel ei osale, nii ei pea ka keegi väga suurt erakondlikku tutvustust kampaanias läbi viima. Küll aga on selliseid kandidaate, kes pole varem osalenud ja seega on vaja ennast potentsiaalsetele valijatele tuttavaks teha. Selleks on kasutusel reklaammaterjalide jagamine linnatänavatel, nende panemine postkastidesse või isiklikult kättetoimetamine.

Mina neid kaht esimest pole ise sel korral kogenud, aga kodumaja postkasti on laekunud reklaame küll, aga ma olen ise nii tuim valimisreklaami tarbija, et kui ma näen, et tegemist on sellise reklaamiga, siis antud voldik või muu paber läheb otsejoones paberikorvi. Põhjuseks on muidugi ka asjaolu, et minu elurajoonis pole suurematel erakondadel selliseid uusi nägusid, kes vajaks suurt tutvustuskampaaniat. Selline tutvustamine käib odavamate vahenditega, näiteks sotsiaalmeedia kaudu.

IRL ja Keskerakond levitavad paberit

Teine motiiv, mis paneb erakondi ja kandidaate reklaami näiteks paberkandjal levitama, on see, kui parteil/kandidaadil on mingid sellised lubadused, mida tuleb lahti seletada. Meelde tuleb kohe IRL-i voldik, kus lühidalt toodi välja erakonna kolme lubaduse mõnerealine tutvustus. Üldse on minu piirkonnas kõige aktiivsem paberreklaami levitaja olnudki just IRL, mitte et ma seda positiivseks peaksin, sest nagu ütlesin, ei loe ma väga neid värvilisi reklaame, kui tean, mis neil programmis seisab. Lisaks on IRL-i mõned kandidaadidki eraldi reklaame saatnud, ent teemadeks on ikka need erakondlikud lubadused. Kuna ka jutt neil voldikutel on üsna primitiivne, siis on erakonnad arvestanud, et enamik neid ei loe, pigem jääb meelde inimese pilt ja võib-olla ka number, mille peaks valimissedelile kirjutama.

Kolmanda suure rühma moodustavad minu silmis reklaamid, mis on mõeldud selleks, et kas erakonda või kandidaati inimestele meelde tuletada. Siinkohal on parteidest jällegi agaraim IRL oma spetsiaalse ajakirjaväljaandega ja n-ö lepinguga erakonna ja kodanike vahel, kuid sekundeerib ka Keskerakond, kes küll linnaosalehe nime all, ent segamatult reaalset valimisreklaami teeb. Samas on olukord JOKK, sest inimesed esinevad lehes kui abilinnapead, linnaosavanemad või koguni riigikogu liikmed, ent jutt on ikka erakondliku suunitlusega. IRL-i lehte ma isegi veidi sirvisin, ent lugedes juba pealkirju artiklitel kadus ära isu neid pikemalt silmitseda.

Kas Jaanus Rahumägil on vesi ahjus?

Kandidaatidest võiks välja tuua Reformierakonna liikme Jaanus Rahumägi, kelle (väli)sisereklaamid näiteks Kristiine keskuse interjööri sisustavad. Samuti saabusid postkastidesse "Riigikogu" embleemi kandvad ümbrikud. Parlamenti austava inimesena avasin ümbriku, ent kui sealt avastasin kirjakese koos pildi ja visiitkaardiga härra Rahumägilt ning tekstis ka sõnakolmiku "võid kindel olla" ja vaid viite Riigikogu, aga mitte Reformierakonna liikmelisuse kohta, siis läks jällegi see asi otse paberikorvi. Ei ole küll kuulnud, aga tahaks teada, kas selle asja maksis härra ise kinni või sai ta selle kuidagi "valijatega kohtumisena" fikseerida.

Sellisest JOKK-reklaamist jääb küll mulje, et saadik kardab tõsiselt Riigikogust väljajäämist ning seega üritab maksku-mis-maksab veenda enda poolt hääletama. Selle ümbriku-trikiga mängis ta kindlasti selle peale, et inimesed avavad ümbriku kas austusest Riigikogu vastu või uudishimust, et teada saada, miks peaks Riigikogu neile midagi saatma. Minu puhul toimis asi pooleldi, ma küll avasin ümbriku, ent sisu peale väga ei vaadanud. Kui härra Rahumägil on enda pärast vesi ahjus, siis erakondade reklaamist võib järeldada, et nad on erakondlikul tasemel kõike tegema, et valijad ikka nende poolt hääletaksid, et natukenegi kohti Riigikogus saada. Eriti hirmul tundub olevat IRL, kes kardab oma kohti liigselt Reformierakonnale, Keskerakonnale ja SDE-le kaotada.

Rahaväravad tehti lahti

SDE, Reformierakonna, Roheliste ja Rahvaliidu valimisreklaame paberkandjal pole mina veel oma postkastis näinud. Sotsid ja Reform tunduvad rohkem panustama telele ja internetile, kuid kes teab, ehk tärkavad nemad alles hiljem ning lõpuks on ka nende reklaame küllalt paberikorvi ja hiljem ahju loobitud (eeldusel muidugi, et see reklaam ka põleb). Teiste puhul pole ma peale üksikute erandite näinud ka tele- või internetireklaame. Pigem on jäänud see iga inimese enda teha, kas ta soovib näiteks Roheliste või Rahvaliidu programmi või kandidaatidega tutvuda.

Kokkuvõtteks niipalju, et kuigi paar nädalat tagasi tundus, et erakondadel ja kandidaatidel on päris näpud põhjas ning raha pole trükimeediale kulutada, siis nüüdseks on nad ikkagi suutnud ka raskel ajal neid erinevaid trükiseid valmistada, et neid siis rõõmsalt meie postkase ummistama sokutada.