VALIMISBLOGI: Rahvaliit üllatas positiivselt

 (22)
VALIMISBLOGI: Rahvaliit üllatas positiivselt
Foto: Andres Putting

Tallinna Ülikooli politoloogiatudeng Henry Sinivee kommenteerib koos Ander Allasega Delfi blogis kuni valimistulemuste selgumiseni valimiseelset Eestit ja selle arenguid.

7. veebruar

Henry: Esimese sisulise sissekandena võtaksin kokku lõppenud nädalal (31.01-06.02) kõige rohke kõneainet pakkunud küsimused. Sel nädalal toimus järjekordne valimisdebatt, milles parlamendierakondade kõrval võtsid välis- ja julgeolekupoliitika teemal sõna ka kristlike demokraatide, Vene erakonna ja Iseseisvuspartei esindajad.

Jälgisin eelkõige seda, kes kõige aktiivsemalt, selgemalt ja arusaadavamalt oma erakonna vaateid välja tõi ning argumenteeris. Positiivselt üllatusin Rahvaliidus, kelle esindaja ei rääkinud küll palju, ent see, mida ta ütles, oli selge ja mitte nii utoopiline kui mõnel teisel. Riigikokku mittekuuluvate erakondade esindajad ei suutnud mind positiivselt üllatada, pigem jätsid esindajad negatiivse mulje ning ütlused ei meelitanud mind kui valijat nende poolt hääletama.

Valitsuserakonnad olid debatis pigem konservatiivsed ja praegust seisu kaitsvad (va Reformierakonna tahe lühendada ajateenistust). Keskerakond jättis veidi imeliku mulje, sest ühelt poolt nende esindaja küll võttis aktiivselt sõna, ent väljaöeldu meenutas pigem demagoogiat kui õiget debateerimist.

Debati seisukohalt oli huvitav debatt programmiliselt kõige vastandlikumate erakondade ehk Reformierakonna ja sotside vahel (esindajateks oli ju ikkagi välisminister ja endine europarlamendi liige). Debatt arenes lõpuks üsna tuliseks, ent ikkagi jäid poliitikud spetsialistide ehk ajakirjanike varju. Nemad suutsid debatti edasi arendades ja kommenteerides mind kui vaatajat palju rohkem kaasa haarata kui poliitikud.

Debati järelkajadest oli ka tunda, et oodati rohkemat, kui poliitikud suutsid. Liigselt keskenduti Venemaale. Jäi mulje, et Eesti ainuke oht võib tuleneda idast. Oleks oodanud diskussiooni laiemal teemadeväljal.

Teiseks oluliseks teemaks minu jaoks sel nädalal ning kogu valimiste eelse aja on olnud küsimus kampaaniate rahastamisest. Siin on raske mõista positiivselt erakondade tegevust, milles läbi oma liikmete ametikohtade on kampaaniasse raha või reklaami juurde saadud. See, et enne valimisi on ametkondade nõunikeks pandud erakondade kampaaniates töötavad isikud või, et linna(osa)d just valimiste eel teevad reklaami oma info- ja teabepäevadele, milles on tegevad vaid teatud erakondade liikmed, peaks ka võhikule tunduma rahva raha sihipäratust kasutamisest.

Veelgi imelikumaks teeb toimuva see, et need erakonnad, kes sellist viisi raha ja reklaami saamiseks teevad, on parlamendis juba esindatud ning seega ka riigipoolse toetuse saajad.

Selle peale mõeldes hakkasin ma omaette arutama, kuidas olekski parlamendi mittekuuluvatel erakondadel korralikku kampaaniat teha, kui teised kasutavad ametlikule riigitoetusele lisaks veel ka nö JOKK-raha ehk annetusi riigipalgal olevate erakonna liikmete sissetulekutelt. See on omamoodi nõiaring ehk et kampaaniat teha, tuleb raha kulutada, aga et raha saada, peab pääsema Riigikokku.

Viimaseks teemaks, mis mind tõsiselt mõtlema sel nädalal pani, oli see, et kas poleks mõistlik lisaks praegustele Põhiseaduses kirjas olevatele nõuetele Riigikokku kandideerivate isikute kohta, panna neile haridustaseme kohustuslik tase. Minu meelest oleks sobiv, kui neil 101 Eesti silmapaistval inimesel, oleks ikka kõrgharidus. Kuigi öeldakse, et ega tähtis pole haridus vaid haritus, siis arvan, et tähtis on sellises olukorras ka ametlik paber ja mitte niivõrd seepärast, et sellest haridusest töös suurt kasu oleks.

Pigem suurendaks see nõue Riigikogu liikme prestiiži ühiskonnas, kuna siis näeks inimesed, et poliitiku töö pole pelgalt see, mida kultuuri, kunsti, spordi või mingi muu eriala inimesed hakkavad tegema siis kui omas valdkonnas enam hakkama ei saada ning on vaja kuhugi sooja koha peale suurt palka teenima saada. Seega pean ma õigeks, et Riigikokku pääsevad ikka kõige võimekamad, targemad ja innovatiivsemad inimesed Eestis mitte need, kes on meelelahutusmaailmas ilma teinud ning seetõttu head häältemagnetid erakondade jaoks.

Kokkuvõttes on meil vaja parlamenti spetsialiste, mitte meelelahutajaid, pigem töötegijaid kui reklaamnägusid.

6. veebruar

Tere! Meie nimed on Ander Allas ja Henry Sinivee. Oleme Tallinna Ülikooli riigiteaduste eriala teise kursuse üliõpilased, keda intrigeerib avalik sektor ning poliitika praktikas. Erialased õpingud on laiendanud teadmisi ning aidanud kaasa mõistmaks mehhanisme, mis eksisteerivad riiklikes organisatsioonides. Samuti on selgeks saanud tõsiasi, et poliitika on muutuv nähtus. Seetõttu on huvitav alati analüüsida erinevusi valimiste eelsel perioodil ning kampaaniate käigus. See aitab arendada eristavat meelt erakondade käitumismudelites ning kinnipidamistest valimisplatvormides väljatoodud eesmärkidest.

Käesolevad valimised tõotavad tulla huvitavaimad taasiseseisvunud Eestis ning seda mitmetel põhjustel. Näiteks on parempoolsed erakonnad omamas eelisseisundit, on suudetud saavutada ka kardinaalseid muutusi, tehes kindlaks positsioonid enne valimisi.

Kindlasti on huvitav jälgida klassikalisi opositsiooni erakondi, milliseks saab nende roll ning milliseks muutub nende käitumine aja jooksul. Mõneti on just neile pandud koorem raskem, sest neil on vaja tõestada, et nemad suudaksid Eesti elu paremini edasi viia ja inimeste heaolu kasvatada kui seda on teinud praegused valitsuserakonnad.

Üksikkandidaate on ka registreerunud mitmeid, kuid erinevalt enamikest eelmistest valimistest nähakse nii mitmelgi šansse ka parlamenti pääseda, kuna nimed on tavainimesele tuttavamad. Lisaks tekitab põnevust ka kandidaatide, kes hõivavad lõplikud rahvasaadikute kohad parlamendis, segmenteerumine. Sooviksime näha tasavägist lõpptulemust, ning eelkõige muutusi, mis aitaksid kaasa Eesti ühtsele arengule kodumaal ning Euroopas.

Antud rubriigis on meie kui õppivate poliitikauurijate ülesanne selle kuu jooksul, mis on jäänud valimisteni, anda valijatele võimalusel igapäevaselt maksimaalsel hulgal adekvaatset infot selle kohta, mis on meie arvates parteide ja kandidaatide tegevuses, sõnavõttudes, avaldustes positiivset ja mida negatiivset ehk teisisõnu anda mõista, mida üks või teine tegu võib tähendada.

Kuigi need arvamusavaldused, mida siin rubriigis saavad kõik lugeda, on subjektiivsed, siis me üritame jääda ikkagi professionaalideks. Meie tahe on, et valijal oleks võimalik oma lõppotsuse tegemisel ehk hääle andmisel saada võimalikult palju eelinfot. Lisaks teeme me mõningaid järeldusi esialgsete tulemuste saabumisel ning võimalike koalitsioonide moodustumise kohta. Samutil vaatame üle ka Riigikokku minejate nimekirja ja hindame inimesi parlamendi funktsioonide alusel.

Kuna sellest rubriigist ei tohiks jääda muljet, et see ongi lõplik tõde, siis on alati võimalik meile oponeerida ja vastu vaielda, vastame meeleldi. Dialoog on poliitikas alati parem kui monoloog.