Valimisblogi: Puusalt tulistava Maruste seiklused ja oravapere ülbe suhtlusstiil
Rahvusarhiivi avaldus, et vaatamata Rait Maruste väidetele võtaks nad komisjonide istungite salvestused oma tiiva alla hea meelega, tekitas loo autorites nostalgiahoo. Nimelt olime mõnda aega tagasi parteide rahastamise teemalist debatti korraldava meeskonna liikmed. Ühe külalisena oli kutsutud ka põhiseaduskomisjoni esimees Maruste. Antud teemadega igapäevaselt tegelev Maruste ütles siiski viisakalt ära, nentides, et ei soovi "tulla puusalt tulistama".
Paistab, et nüüd tuure koguva lindiskandaal volüüm kahe (või jumal teab mitmenda) puhul on Maruste ometi puusalt tulistanud. Huvitav, keda ta silmas pidas, kui ütles, et salvestuste hävitamise põhjalikult läbi arutatud plaan sai kooskõlastatud "Riigiarhiivi inimestega"? Teadagi, et kaasamiskultuur võtab aeg-ajalt kummalisi vorme - ehk sai Maruste ekspertarvamuse nimel möödaminnes hõlmast kinni näiteks mõnelt Rahvusarhiivi koristajalt?
Nali naljaks, erinevalt eelmistest lindiskandaalidest on seekord tegu täiesti legaalse komisjonide töö salvestamisega. Maruste väide, et neid salvestusi kuulata on igaühele tüütu, pole just rahustav. Isegi juhul, kui komisjonidel pole midagi varjata ja lindistustel on asjalikud mõtted niisama lõõpimisega talumatult segiläbi, teeb tuhin salvestistest lahti saada inimesed paranoiliseks. Ja õigusega. Valitsemine ei pea mitte ainult olema aus, vaid ka näima ausana. Käituda, nagu inimeste turvatunne ei tähendaks midagi, on lihtsalt ülbe. Meil pole valitseva võimu vastu just liiga palju usaldust, et nüüd oleks aeg seda kärpima hakata.
Võiks ju arvata, et pärast seda, kui Ansip ühes oma seemnete ja peakatetega taandus ja nooremale põlvkonnale teed tegi, on Reformierakond paremini orienteeritud sellele, kuidas valijat mitte välja vihastada. Tegelikult tundub oravapere jälle hoidvat ennekõike omaenda inimesi - erakonna inimesi. Tegemist on tõelise hõimkonnaga, mille liikmeid tuleb välismaailma eest igal juhul kaitsta. Seda on näidanud vankumatu usk ja poolehoid nii Michalile, Ligile kui nüüd Marustele. Nimelt leidis Taavi Rõivas Äripäevale antud intervjuus, justkui poleks antud teema puhul üldse mingit küsimust.
Kristen Michal ongi ehk ilmekaim näide efektiivsest ringkaitsest. Minevikust rääkida pole ilmselgelt hea toon, isegi kui seal on palju lahtisi niidiotsi. Reform läks juba rahastamisskandaali alguses süüdistustele vastu kui üks kindel pesakond. Michali rasketel aegadel kirjutas Maruste, et rahval polegi tegelikult tarvis teada, kes erakonnale raha annetab. Jürgen Ligi nimetas Silver Meikari avaldust erakonna musta rahastamise kohta julgeolekuohuks, sest see langetas rahva usaldust valitseva võimu vastu. Tundub aga, et mitte piisavalt.
Michal kandideerib taas nimekirja eesotsas Riigikokku - nagu Marustegi -, kuigi erakondade rahastamine on endiselt problemaatiline. Endiselt on annetajaid, kelle annetus on nende sissetulekut arvestades ebaproportsionaalselt suur. Aga kui võrrelda neid annetusi parlamendierakondade tohutu toetusega riigieelarvest, tunduvad muidugi tegu olema pisisummadega. Valitsev erakond pole mitte lihtsalt ühtehoidev pere, vaid ka pururikas pere, kelle puhul sarnaselt ära hellitatud võsukesele käib väike ülbus justkui stiiliga kokku.
Kui tulla tagasi salvestiste küsimuse juurde, siis äkki saaks ikka kuidagi teisiti? Kui tahaks süvenevat usalduskriisi leevendada, võiks rohkem keskenduda rahvale reaalse turvatunde pakkumisele. Jätta riigikogu komisjonide istungite salvestused alles või asendada üleolevad "me teame paremini" kommentaarid sisuliselt selgitava ja arutava kommunikatsiooniga (olukorra muudab veelgi napakamaks see, et komisjonide materjalidest loobumisest räägitakse olukorras, kus pikka aega on nõutud just komisjonitöö avamist). Äkki mõni Riigikontrolli soovitus päriselt arvesse võtta. Harjutada vahetut suhtlemist, kus küsimused ei ole kokku lepitud, et järsku pinge all poleks esimene refleks öelda ükskõik mida või lihtsalt valetada.
Mis puudutab Marustet, siis ühele meie debatile ta siiski jõudis. Lugesime sekundeid tema mõttepausides. Need paistsid sirutama igaviku suunas. Pigem oli kahju. Ta on ju kahtlemata tippekspert, aga nagu paljude Eesti poliitikute puhul, tuleks ära tabada õige hetk oma suure töö viljad kokku võtta ja taanduda. Mitte edasi puusalt tulistada.
