VALIMISBLOGI: Miks on tänavused EP valimised erakordselt olulised?

 (11)
Gert Siniloo
Gert SinilooFoto: Martin Dremljuga

Kümmekond päeva tagasi avaldas Euroopa Liidu uudiseid kajastav portaal EurActiv ühe analüütiku arvamuse, mille järgi ei osutu ükski juhtivatest Euroopa Komisjoni presidendi kandidaatidest tegelikult sellele kohale valituks. Põhjuseks olevat sealjuures tõsiasi, et olukorras, kus Euroopa Parlamenti pääseb tõenäoliselt senisest enam populiste ja euroskeptikuid, on parlamendi töö tagamiseks vajalik moodustada laiapõhjaline koalitsioon kahest suuremast fraktsioonist, konservatiividest ja sotsialistidest. Sellise kokkuleppe puhul ei nõustuks neist aga kumbki teise poole kandidaadiga, mis tähendaks ilmselt kompromisskandidaadi leidmist ELi valitsusjuhtide poolt.

Säärast võimalust, et järgmise komisjoni presidendi otsustavad läbirääkimised Euroopa Liidu Nõukogus ehk just nimelt valitsusjuhtide tasandil, toetab ka möödunud pühapäeval Saksa ajalehes Bild am Sonntag ilmunud intervjuu Jean-Claude Junckeriga. Endine Luksemburgi peaminister Juncker, Euroopa Rahvapartei (EPP; Eestist kuulub sinna IRL) kandidaat kõrgele ametikohale, sõnas, et Saksamaa kantsler Angela Merkel oli talle kinnitanud: kui EPP peaks eurovalimised võitma, saab Junckerist komisjoni president. See viitab aga asjaolule, et üksnes valijate tahtest ei sõltu midagi ning tõepoolest: Merkel ise teatas vaid päev varem, et kindlasti läheb pärast valimisi veel mõni nädal aega, enne kui lõplik otsus langetatud saab.

Seotud lood:

Võib arvata, et olukorras, kus kõik Euroopa suurparteid, kes on hetkel ka Euroopa Parlamendis esindatud, on välja käinud oma kandidaadid komisjoni presidendi kohale ning vähemalt osa neist (näiteks PES ehk Euroopa Sotsialistide Partei; Eestist kuulub sinna SDE) keskendub oma valimiskampaanias väga jõuliselt presidendikandidaadi isikule, oleks see paljudele valijatele pettumuseks, kui järgmine president peaks ametisse saama kinniste uste taga - nii, nagu see tavaliselt toimunud on. Selle üle on muret avaldanud nii Juncker kui ka PESi kandidaat, Euroopa Parlamendi praegune president Martin Schulz, kes on öelnud, et kui valitsusjuhid valimistulemusi ei austa, oleks see valijate üle irvitamine ja muudaks valimised täiesti tarbetuks.

Tõepoolest, Euroopa Parlament on ainuke ELi institutsioon, kuhu valijad oma esindajaid lähetada saavad. Seega saab seda pidada ka ainsaks ELi asutuseks, millega kodanikud otsest sidet omavad, sest nemad otsustavad selle koosseisu üle. Samal ajal me teame, et valimisaktiivsus EP valimistel on kolmekümne aasta vältel, mil neid on peetud, aina langenud: 1979. aasta 62% pealt 43% juurde aastal 2009. Viis aastat tagasi toimunud valimistel leidus vaid käputäis riike, kus hääletas enam kui pool valijaskonnast (kui välja jätta riigid, kus valimised on kohustuslikud). Näiteks Slovakkias käis valimas lausa alla 20% kodanikest.

Kui Eestis kiputakse hädaldama selle üle, et EP valimistel keskendutakse liiga palju sisepoliitikale, selmet arutleda ELi kui terviku probleemide üle (tunnistan pattu: see viga on mul endalgi küljes), siis tegelikult valitseb sarnane olukord ka teistes liikmesriikides. Selle põhjuseid pole vaja vist kaugelt otsida: mu kolleeg Lennart Ruuda on siinsamas blogis korduvalt kirjutanud, kuidas europarlamendi toimimist ei mõisteta, rääkimata euroliidust tervikuna, ning saadikukohta vaadeldakse kui mugavat pensionipõlve.

Selles valguses on tänavused parlamendivalimised veel eriti olulised, sest toimuvad esmakordselt Lissaboni lepingu alusel. See ELi alusdokument annab Euroopa Parlamendile õiguse hääletada Euroopa Komisjoni presidendi üle. Tõsi küll, parlamendil pole siinkohal ainupädevust. Presidendikandidaadi nimetab ELi nõukogu ehk valitsusjuhid ja riigipead, kes peavad sealjuures arvesse võtma eurovalimiste tulemusi (kohustust neil selleks küll ei ole). Seejärel esitatakse kandidatuur Euroopa Parlamendile, kes kas toetab seda või hääletab kandidaadi maha (märksõnaks on antud juhul saadikute absoluutne enamus). Kui kandidaat saab parlamendi heakskiidu, annab ta jällegi saadikutele üles oma komisjoni koosseisu ja toimuvad kuulamised. Viimaks hääletab parlament ametisse terve komisjoni koosseisu (mitte iga volinikku eraldi) ning kui tulemus on positiivne, nimetab ELi nõukogu presidendi ja komisjoni ametisse.

Niisiis on EP saadikutel otsene mõju järgmise komisjoni presidendi suhtes. Seda ka juhul, kui selleks peaks esitatama keegi, kes valimistel ei kandideeri. Võimalike kompromisskandidaatidena on muuhulgas välja käidud näiteks peagi ametist lahkuv Soome peaminister Jyrki Katainen (EPP) või Taani peaminister Helle Thorning-Schmidt (PES).

On selge, et presidendikandidaatide juhitud üleeuroopalised valimiskampaaniad on ellu kutsutud ka selleks, et langevat valimisaktiivsust natukenegi tõsta. Praegune komisjoni president Jose Manuel Barroso on juba aastaid tagasi kurtnud oma ametikoha puuduliku legitiimsuse üle ning viidanud võimalusele, et lisaks parlamendile võiks otse valida ka komisjoni presidenti ennast. Nii mõnegi analüütiku arvates tõstaks selline muudatus valimisaktiivsust märgatavalt. Raske on sealjuures nõustuda Eestis palju kõlapinda leidnud arvamusega, mille kohaselt tähendaks see sakslaste, prantslaste ja brittide veelgi suuremat domineerimist, sest neil on palju rohkem valijaid: kõik algab ju ikkagi kandidaadist. Meenutagem nüüd kord, mis riigist on pärit seesama Juncker.

Nii kaua, kui me presidenti otse valida ei saa, on praegune korraldus parim, mis meil on. Ja nagu minu kirjeldusest selgub, on Euroopa Parlamendi saadikutel komisjoni koosseisu määramisel väga oluline roll. Võib olla ju tõsi, et parlament saab igapäevaküsimustes Euroopa tasandil mõjutada vähe, kuid komisjoni puhul oleks sarnane seisukoht kindlasti alahindav. Kuna kodanike valitavatele saadikutele on antud rohkem võimu, ongi tänavused EP valimised erakordselt olulised.