VALIMISBLOGI: Mida tuleks ikkagi meie riigikogu puhul muuta?
Valisin potentsiaalsetest muudatustest mõned sellised, mida on välja toonud kandidaadid praegu ja lähiminevikus ning lisan ka omalt poolt mõned punktid, mida võiks arutada. Üritan tuua välja lühidalt muudatuse olemuse, põhjuse ja tagajärje(d).
Esiteks siis muudatused, mis on seotud riigikogu valimistega. Juba aastaid on arutatud ja kaalutud, et äkki peaks erakondade valimiskampaaniate kuludele ülempiiri kehtestama. Kriitika raha kulutamise kohta hakkas siis, kui raha kasutati mõttetule hulgale reklaamile, nii väli-, tele- kui paberreklaamile. Eelmistel valimistel kulutasid suuremad erakonnad kokku tublilt 150-160 miljonit krooni. Praeguste kampaaniate ajal on näha ja tunda, et masu pole erakondade jaoks veel lõppemise märke näidanud. Loomuliku arenguna praeguses majandusolukorras vähenevad reklaamispetsialistide hinnangul kulutused kampaaniale umbes 50%. Seega nagu polekski vaja mingit seadusega pandud piiri kehtestada. Samas on oht, et kui majandus taastub samale tasemele, nagu ta oli enne 2007. aasta valimisi, siis on jällegi oht, et kampaaniad lähevad suuremaks ja kallimaks ning seega rohkem ressursse kulutavaks.
Seega olen ma poolt, et mingi piiri peaks iga erakonna kampaaniale panema, et mitte ei kulutataks niivõrd palju raha reklaamile, vaid suheldaks, kohtutaks valijatega isiklikult ehk peaks mitte kulutama raha vaid aega oma kampaaniale rohkem. Selleks aga, et see rahaline piir poleks erakondadele liigselt ahistav, peaks selle piiri seadmiseks eksperdid leidma sellise kuldse kesktee, kus kodanikud ei kaeba reklaamiuputuse pärast ning ka erakonnad saavad oma baasvajaduse rahuldatud. Leian, et töörühma peaks kuuluma apoliitilised vastava ala eksperdid, nii reklaami, kommunikatsiooni kui ka poliitika valdkonnast, mitte otseselt parteipoliitikud.
Televisioonis ja raadios toimuvate tutvustuste ja debattide taustal kerkib küsimus ka sellest, kuivõrd ja mil moel peaksid kõik kandidaadid riigi kulul saama enda mõtteid ja ideid edastada. Suur ebaõiglus valitseb praegu erakondade ja üksikkandidaatide vahel. Pean demokraatia seisukohast vajalikuks, et ka "Valimisstuudio" sarnaste saadete korraldamine ja osalejad oleksid reglementeeritud riigikogu valimise seaduses või valitsuse määruses, sest kuigi võib teemat pidada ebaoluliseks, siis nende valijate suhtes, kes pole 100% oma valikut teinud, on ebaõiglane, et erakonnad saavad oma vaateid suuremates valdkondades tutvustada heal eetriajal ja heal kanalil ning üksikkandidaadid peavad suurema osa oma vaadetest ja ideedest avaldama teistes meediakanalites ja -liikides. Kui ei taheta kõigile anda sama palju eetriaega kui on seda erakondadel, siis peaks muutma põhimõtet ning andma erakondadele sama palju aega ja võimalusi kui seda on üksikkandidaatidel.
Põhimõtteliselt oleks see nagu sellel kolmapäeval olnud valimisstuudio, ainult, et lisaks üksikkandidaatidele, oleks seal olnud ka erakondade esindajad. Erakondadele see kindlasti ei meeldiks. Samas on kõigil õigus osaleda valmistel ning minu nägemuses saada ka võrdsel hulgal aega ennast ja oma ideid tutvustada riiklikus ringhäälingus.
Üksikkandidaadid on varem ning ka praegu tõstatanud vajaduse muuta valimissüteemi nii, et riigikokku pääseksid ikkagi suure toetuse ja tugeva rahvamandaadiga kandidaadid, mitte parteide valimisnimekirjas kõrgel asuvad poliitikud. Selle lahendusena võiks lõpetada valimistel sellise korra, et kõik hääled, mis kandidaadil jäävad üle lihtkvoodi, lähevad erakonnale ehk teistele samas nimekirjas kandideerivatele. Seega on võimalik, et kui X saab 20 000 häält ning lihtkvoot on 5000, siis 15 000 ülejäänud häält läheb kesisema häältesaagiga inimestele, kes võivad tänu häältemagnetile saada ka väga kesise isikliku mandaadiga riigikokku. Minu silmis oleks igatpidi parem ja õiglasem, kui parlamenti pääsevad inimesed ringkonnas kogutud häältega ning nende põhjal koostatud pingerea alusel. Seega oleks 101 riigikogu liiget just need, kes on saanud tugeva mandaadid Eesti rahva käest. Antud lahendus suurendaks kindlasti üksikkandidaatide arvu saadikute s eas ning mängiks väheke ümber ka suuremate erakondade mandaatide arvud. Samas muudaks ta valimissüsteemi kõigi jaoks ühetaoliseks, ausaks ja läbipaistvaks.
Kui nüüd rääkida ka muudatustest riigikogu enda ülesehituses ja tema toimimises, siis on välja pakutud, et Riigikogu saadikute arv peaks langema 51-ni. See oleks statistiliselt korrelatsioonis Eesti rahvaarvuga, sest paljudes rahvarohkemates riikides on parlamendis suhteliselt vähem liikmeid. Näiteks Soome eduskuntas on 200 saadikut, ent Soome rahvaarv on ka üle 5 miljoni. Seega oleks saadikute arvu vähendamine täiesti korrektne ja adekvaatne. Kuna aga saadikute arv on paika pandud Eesti Vabariigi põhiseaduses, siis peaks selle sätte muutmiseks saavutatama kas kahe järjestikuse riigikogu toetus või rahva toetus rahvahääletusel. Seega ei saa olla muudatusega, mille saaks "nüüd ja kohe" teha, vaid see nõuaks pikemat arutamist ja ühiskondlikku kokkulepet.
Minu arvates on saadikukohtade arvu vähendamise kõrval märksa lihtsamini teostatav riigikogu liikmete palga vähendamine. On välja käidud, et saadikud võiksid praegusest palgast saada tulevikus umbes 50%. See tähendaks sisuliselt, et ilma kuluhüvitisteta oleks saadiku brutopalk senise umbes 60 000 EEK-i asemel 30 000 EEK-i, mis on ju samuti väga kõrge palk. Riik tahab oma bürokraatiat panna toimima sarnasemalt eraettevõttele, mis on orienteeritud tulemustele. Seega peaks ka riigikogu olema koht, kus töö maht, vastutus ja ajakulu on vastavuses palgaga. See aga praeguses süsteemis küll nii ei ole. Kui vähendataks aga saadikute arvu, siis tõuseks ka teiste töökoormus ning siis oleks see praegune palk ehk isegi adekvaatne. Samas praeguse arvu saadikute jaoks on palga ja töö mahu ning kasuteguri suhe liigselt saadiku kasuks. Samas peab saadiku palk ikkagi olema suhteliselt kõrge, sest see motiveerib ka inimesi, kes erasektoris töötades saaksid rohkem raha, tulema riigikokku ja rakendama oma teadmisi ka avalikus sektoris.
Palju on räägitud kuluhüvitistest, nende suurusest, maksmise korrast ja üldse vajalikkusest. Siingi peab mainima, et praeguse saadikute arvu ja nende palga korral on tõesti kuluhüvitised üleliigsed. See, et saadik kohtub nii tihti valijatega ning kulutab nii palju kütuse peale, ei tohiks olla eraldi kompenseeritav, palk on ju nõnda suur, et ei tohiks tekkida probleeme osa sellest kulutamisele saadiku kõrvalfunktsioonide täitmisele. Kui ollakse aga tööga otseselt seotud komandeeringutes või reisidel, siis selle kompenseerimine toimuks nagu erafirmaski ehk piletite alusel ning päevarahadena. Kuluhüvitiste kaotamine samuti nagu palga vähendaminegi vähendaks selliste saadikute arvu, kes vaid nende pärast riigikogus istuvadki ning reaalse tööga vähe tegelevad.
Viimane punkt, millele muudatuste valgel tähelepanu pööraksin on see, et oleks vaja täpsustada saadiku seotust tema mandaadiga. Praegu on imelik kord, kus ühelt poolt võib saadik saada riigikokku ainult tänu erakonna nimekirjas kõrgel kohal olemisele, mitte isiklikule suurele häältesaagile. Samas ei saa erakond saadikut riigikogus juba olles mingi hinna eest välja vahetada, tal olevat ikkagi isikumandaat, mis on rahva poolt antud (tegelikult ei pruugi ju olla). Erakonnal on võimalik saadik vaid fraktsioonist välja arvata. Need kaks punkti on üsna vastuolulised.
Siinkohal oleks vajalik täpsustada, kas ja mis juhtudel oleks ka erakonnal võimalik tema erakonnas riigikokku pääsenud saadikut välja vahetada või tagasi kutsuda. Mina pakuksin välja korra, et kui isik on saanud praeguse valimisseaduse alusel tugeva isikumandaadi rahva häältega, siis oleks ta ka riigikogus isiklikult puutumatu. Kui aga on saanud parlamenti saadik tänu erakonna nimekirjale, siis oleks erakonnal õigus saadikut tagasi kutsuda mõjuval põhjusel.
Probleem on ka selles, et rahvas, kes on oma ringkonnast saadiku riigikokku saatnud, ei oma mingit võimalust saadikut tagasi kutsuda, kui rahvas näeb, et saadik ei tule oma tööga vajalikul määral toime. Kui teatud inimestehulgal oleks võimalus saadikut tagasi kutsuda, siis oleksid saadikud sunnitud oma tööd korralikult tegema, vastasel korral ootaks ees tagasikutsumine, mis sisuliselt on vallandamine tööga mitte hakkamasaamise tõttu.
Lõpetuseks arvan, et parlamendis oleks vaja reguleerida ära ka see, mis on kohalikel volikogudes hästi toimiv. Nimelt pean silmas korda, et saadikut, kes pole osalenud teatud hulgal istungitel, infotundides ja arupärimistele vastamises, on võimalik riigikogu juhatuse otsuse alusel riigikogust välja arvata. See aitaks samuti kaasa töökultuuri paranemisele riigikogus.
Sellised oleksid siis muudatused, mille võiks ja peaks sisse viima nii valimiste kui riigikogu töö suhtes, et rahvas tunneks oma hääle olulisust valimistel ning võimu enda volitatud esindaja üle juba siis, kui saadik on riigikogus.
