Henri Kõiv kirjutas siinsamas valimisblogis erinevatest valimisstrateegiatest ja kümnesse tabavaid valikuid on tõepoolest iga taktika ja meelsuse tarbeks. Tahad vana ja kogenut, vali Tunne Kelam või Marju Lauristin. Tahad noort ja värsket, vali Silver Meikar või Liina Raud. Tahad komöödiat, vali Laine Randjärv-Jänes. Tahad tragöödiat, vali ikkagi Laine Randjärv-Jänes.

On olemas kandidaat, kes lubab olla liiv süsteemi hammasrataste vahel, on kandidaat, kes lubab kaotada kõik maksud, on partei või lausa mitu (maru-)rahvuslastele. Üks lubab võtta Brüsselisse kaasa kohalikud kodanikuaktivistid, teine töötu abikaasa, kolmas käpiknukust jänese, neljas kutsuda "vaenlase raha eest" külla 200 valijat. Ja nii edasi ja nii edasi. Lepingud valijatega, lubadused palgarahast 10% Eesti elu edendamiseks anda ja riiki risti-rästi läbi kihutavad bussid pealekauba.

Viriseda on lihtne ja kibestumus on suurtes sissetöötanud süsteemides pettumise järel kerge tekkima. Kas või viimastel kohalikel valimistel tekkis nördimus, et erilisi valikuid nagu polegi, aja tikutulega taga seda kandidaati, kes korraga inimlikku usaldust ja professionaalset respekti tekitaks. Seekord leian end aga olukorrast, kus tahaks lausa päris mitut kandidaati oma häälega tunnustada. Ühtse Eesti suurkogul vastati tüüpväitele, et poliitika on räpane, retoorilis-demagoogilise küsimusega, kas Lennart Meri oli räpane. No ei usu mina, et seda on ka Kaja Kallas või Yoko Alender või Jevgeni Ossinovski.

Kuue häälega oleks juba lihtsam, sinna saaks sümpaatsed kandidaadid ära mahutatud küll, aga sellise süsteemi kitsaskohti on ka lihtne näha. Andrus Kivirähk kirjutas, et parimad palad tahaks jätta kodumaiseks pruukimiseks. Ühe veel saadaks, aga kuue kõige tegijama inimese Brüsselisse lähetamine oleks kodumaisele poliitikale juba päris suur hoop.

Teine miinus oleks tõenäoliselt üsna paljude valijate eelistatud kombinatsioon Savisaar-Simson-Ratas-Stalnuhhin-Toom-Toobal. Ja kui te arvate, et ma nüüd kotin lihtsalt moe pärast Keskerakonda, siis õigupoolest pean tunnustama, et nad on viimasest kuust võrdlemisi väärikalt läbi tulnud. Eriti võrreldes IRL-i ja Reformierakonna maitselagedate ja lühinägelike reklaamidega.

Üldisi järeldusi teha ja kõrvaltvaatajana kommenteerida on siiski vaat et lihtsam, kui see üks valik lõpuks ära teha. Siis meenutab end ka miinuspool, et vaatamata mitmetele sümpaatsetele kandidaatidele nende nimekirjades ei usalda ma oma häält ühelegi erakonnale. Ei ole nad pärast kõiki skandaale ja proteste suurt midagi teinud, et oma nime puhastada.

Liiga palju on samu vanu nimesid tähtsatel kohtadel. Millest on kahju, sest on kindlasti päris suur osa valijaid, kelle hääled mitmetel debattidel domineerinud väärilisel kandidaadil seetõttu kaduma lähevad. Rõõmu teeb siiski ka see, et suurtes erakondades on mitmed kandidaadid julgenud parteiliinist selgelt eristuda, eesotsas näiteks Kaja Kallase ja Eerik-Niiles Krossiga.

Teeks heameelt, kui asjalikest kodanikuaktivistidest üksikkandidaatide arv oleks tõusev trend nagu ka uute nägude pealetulek erakondades. Kopp on ees neist Savisaare-Ansipi vastandustest ja vanadest vimmadest. Ilmselt on seda palju loota, aga järgmistel parlamendivalimistel võiks jätta lõplikult kõrvale rumalad must-valged reklaamid ja keskenduda rohkem sellistele sisulistele debattidele, mida meedias on sel korral õigupoolest rõõmustavalt rohkelt olnud. Tundub, et vähemalt mitmed eespool mainitud asjalikumad kandidaadid on selleks valmis. Loodetavasti ka valija.