VALIMISBLOGI: Kes on tänavuste valimiste köielohistajad?
Tarandi, Ansipi ja Savisaare puhul võis juba enne kampaania algust öelda, et nad saavad rahva mandaadi. Teine seltskond on nii ja naa, nemad annavad tööd politoloogidele, sest nende valituks osutumine sõltub teatud tingimuste täitmisest nagu oma valijagrupi mobiliseerimine ja laiematest nähtustest nagu üldine valimisaktiivsus.
Kuid alati on ka kolmas ja üsna õnnetu grupp, kelle puhul teavad kõik, suure tõenäosusega ka kandidaadid ise, et mandaadi saamine pole lihtsalt võimalik.
Ma ei taha neid viimaseid kuidagi tasalülitada, öelda neile, et te ei suuda mitte midagi muuta ja et kohtade jaotumise europarlamendis määrab mingi vältimatu loodusjõud, mille vastu väike üksik inimene täiesti jõuetu on.
Siiski olen ma alati mõelnud, et miks osad inimesed kandideerivad ja 1775 eurot kulutavad (võrdluseks: 2011 Riigikogu valimistel oli kautsjon 556 eurot), kui on näha, et nad ei viitsigi tegelikult pingutada? Mis imele nad loodavad? Justkui oleks nad algusest peale sisimas leppinud, et keegi neid ei vali, aga miski tundmatu jõud või vana harjumus viis nad ikka vabariigi valimiskomisjoni kanditatuuri üles seadma.
Minu arust võib selliste köielohistajate alla paigutada vähemalt pooled üksikkandidaadid ja väiksemate erakondade liikmed, kes teevad heal juhul poolkõva kampaaniat või ei tee sedagi.
Mäletan, et ühel valimisdebatil mai alguses tuli võrdlemisi tuntud üksikkandidaat minu juurde ja palus mul üsna mugavalt tema heaks mingeid flaiereid jagada. See ei viita kuskilt otsast läbimõeldud kampaaniale. Teledebattides on näha, kuidas nii roheliste kui iseseisvuspartei kandidaat oleks justkui vastu tahtmist sinna viidud. Puudub sisemine põlemine ja kirg, mis annaks signaali, et kandidaat tõesti usub sellesse, mida ta teeb. Seda on vaja, eriti siis, kui sa pole tuntud tegija nagu Savisaar või Ansip. Mõnest kandidaadist, neid on umbes viis, pole ma aga midagi kuulnud.
Ilmselt suurtes erakondades tähendab EP-sse kandideerimine mõnele poliitikule ebameeldivat kohustust, mida tuleb kibeda näoga partei meeleheaks täita. Seetõttu on nende passiivsus isegi mõistetav. Kuid väiksemate parteide või veel vähem üksikkandidaatide puhul see vaevalt niimoodi on. Nemad peaks ihu ja hingega kampaaniat tegema.
Saan aru ka sellest, et enamikel üksikkandidaatidel pole rahalisi vahendeid suure ja silmapaistva valimisreklaami tegemiseks. Või keelduvad nad sellest lihtsalt põhimõtte pärast. Samas on tasuta veebiturunduse potentsiaal ilmselgelt alarakendatud. Tuleb kastist välja mõelda.
Või ehk olen ma ülekohtune, sest ma lihtsalt ei näe, kuidas nad kampaaniat teevad?
Kindlasti ei tohi unustada ka seda, et valimistel kandideerimine tähendab poliitilise kapitali kogumist kasvõi järgmisteks valimisteks. Keegi ei eelda, et mees metsast pääseb kohe esimese raksuga kuue parema sekka. See on lihtsalt üks võimalus enda näo ja ideede tutvustamiseks.
Aga ka see eeldab pingutust ja suurt tahet. Selleks, et teisi sütitada, tuleb ka ise põleda. Passiivse ja ebakindlana ei suudeta vastu astuda suurparteide domineerimisele, mis on uute jõudude sisenemise poliitareenile võimalikult raskeks muutnud. Lõpetuseks tahaks hea näitena välja tuua Silver Meikarit, kes ei ole üksikkandidaadina mütsiga lööma läinud. Tema tuuritab ennastunustavalt mööda maad ning tal on oma meeskond, ideed ja kompetents, et asju teistmoodi teha. Sellised agressiivseid üksikkandidaate võiks rohkem olla.
