VALIMISBLOGI: Kas üksikkandidaat on suveräänne või hoopis marionett?
Demokraatlikult on valimised üks atraktiivsemaid sündmusi ning kõiki kandidaate tuleb austada, kes sellest osa võtavad. Kuid poliitika kujutab endast siiski maailmavaadete esindamist ning võimu jagamist. Selles läbilöömiseks on tarvis kuuluda parteisse või liituda grupeeringuga, kes jagavad ühiseid huve.
Valimised nii Eesti kui ka Euroopa ajaloos on tunnistanud erijuhtumeid, kus üksikkandidaadid on kvalifitseerunud valitute hulka, kuid kas üksikisikuna vaateid esindades olla pigem suveräänne või pisike marionett suurte ja tugevate vahel? Riigikogusse kuulub 101 esindajat, ning neli suuremat parteid hõivavad sellest lõviosa. Tuues hüpoteetilisi prognoose, on utoopiline, et ükskikkandidaat suudab ülejäänud liikmed arvamusi muutma panna või terveid menetlusi ümber korraldada.
Arvestades ning austades kandideerimisprotsessist osavõtjaid, teengi spekulatsiooni, milliseks võiksid kujuneda järgmised neli aastat riigikogus, kui sellest moodustaksid üks kümnendik üksikkandidaate ning konkreetse partei esindajaid?
Igapäevaselt toimuks kodanike huvide esindamine ametlikult nagu ette nähtud. Erinevuse ajalooliselt kindlaks saanud osakaalude juures ei oleks niivõrd mängus parteide huvid, vaid konkreetse maailmavaatega isiku huvid. Saalis eksisteeriks avalik foorum ning arutelu, esindatud oleks üldisemas kontekstis üle kümne vaate harjumusliku 4-6 vaate asemel. Siit tekib ka paradoks, et kes saab sellisest parlamendist kasu, kas isikud või riik?
Sõltub perspektiividest ning jätkusuutlikkuse prognoosidest. Iga kodanik on riigikogule väärtuslik, samamoodi ka riigile. Sest kandideerimine juba ise on väga tähtis ning et see oleks aus ning motivatsioonilt kui ka huvidest kooskõlas rahva tahtega, muul viisil ei ole võimalik valituks osutuda. Demokraatilises keskkonnas on seega individuaalsete huvide esindamine põhimõtete vastane, tõstatades järelduse, et varem või hiljem üksikkandidaat liitub mõne parteiga, kellega vaated ühtivad ning astudes sellega vastuollu valijate usaldusega.
Koostöö ning usaldusväärsus on komponendid, mis käivad käsikäes poliitikaga ning demokraatiliste tavadega. Üksikkandidaadid pikemaajaliste plaanide järgi ei suuda neid argumente täita, tõstatades küsimuse, milliseks võiks üksikkandidaatide valituks osutumise korral kujuneda hilisem jõudude tasakaal? Üksikisikuliselt on see suuresti kasutoov, sest inimene toob endaga alati kaasa värskeid ideid ja esindab huvigruppe, kes on piirkonnaliselt seotud, kuid need suudetaks reaalselt omavahel põimuma panna ka mõne partei valimisplatvormiga, ning üleminek toimuks kas formaalselt või mitteformaalselt suure tõenäosusega.
