VALIMISBLOGI ennustab: Üksikkandidaatidist võib Toompeale pääseda vaid kolm
"Tänases sissekandes võtan vaatluse alla Riigikogu valimistel üksikkandidaatidena osalevad inimesed. Hindan lühidalt nende võimalusi valituks saada ning potentsiaali erakondade kõrval parlamendis hakkama saada ning oma valimist õigustada. Valim on subjektiivne ehk vaatluse alla võtan 32-st kandidaadist need kümme, kes on oma eelneva tegevusega rohkem nii avalikkuse kui ka minu huviorbiiti sattunud või juba varem kuskil tegija olnud. Sissejuhatuseks veel nii palju, et üle pika aja on üksikkandidaate sellisel arvul ning ka koosseis on märgatavalt tugevam kui eelnevatel aastatel. Milleks aga teha just täna selline ülevaade kandidaatidest? Vastuseks nii palju, et just täna on ka ETV valimisstuudios väitlemas üksikkandidaadid ning seega on see kirjutis ehk hea eellugu sellele debatile.
Tallinnas kandideerib kõige rohkem üksikkandidaate ehk 11. Neist valisin välja kuus inimest.
Tallinnas kandideerib näiteks endine suursaadik Mart Helme. Tema šansse parlamenti pääseda pean küllaltki heaks, sest ta on oma saadiku-järgse tegevuse ja väljaütlemistega (eelkõige Venemaa teemadel) oma prestiiži potentsiaalsete valijate hulgas suurendanud. Tema näol oleks riigikogus tegemist üsna arvestatava tegijaga (niivõrd kui üksiksaadik seda olla saab), sest ka erakonnad on tema ekspertiisist teadlikud ning seega üritavad nii koalitsiooni kui opositsioonierakonnad teda kui tuntud eksperti oma otsuseid toetama meelitada. Näen isegi võimalust, et sarnaselt Allar Jõksile, keda on kaasatud teatud erakondade võimaliku justiitsministrina valimistesse, võib ka valitsuskoalitsioon pakkuda Mart Helmele mõnda portfelli, kõige tõenäolisemalt välis- või kaitseküsimustes.
Lisaks kandideerib Tallinnas ka eelneva poeg Martin Helme. Tema näol on tegemist rahvusliku ja ülimalt konservatiivse kandidaadiga, kes eelmistel nii kohalikel kui europarlamendi valimistel oma vaateid jõuliselt esitas ja kaitses. Tema puhul on oht, et kuna teda teatakse rohkem tema isa järgi, siis võib tema tuntus ja toetus valijate hulgas näiline olla. Teda ma tulevases parlamendis praeguses seisus ei näe. Temal kui üsna noorel ja massidele tundmatul poliitikul on keeruline saada enda taha nii palju valijaid, kui seda oleks vaja ringkonnas, kus kandideerivad ka Edgar Savisaar, Keit Pentus ja Juhan Parts. Pigem oleks tal suurem võimalus kandideerides mõne suurema erakonna nimekirjas.
Samas ringkonnas on teisigi rohkem või vähem tuntud üksikkandidaate. Nimekirjast leiame EW aegse ministri Kaarel Eenpalu lapselapse Anne Eenpalu, kes on tuntud kui endine kodutütarde juht. Sarnaselt Martin Helmele ei julge ma pakkuda talle parlamendikohta. Siin on põhjusteks eriti ringkonna tugevus ning ka kandidaadi mitte kõige parem imidž avalikkuses. Lisaks ei ole ma kuulnud ega ei kujuta ka ette, mille eest ja mille nimel antud kandidaat hakkaks parlamendis isiklikult seisma (ta pole muidugi ainuke).
Veel kandideerivad samas ringkonnas ka eelkõige plakatitelt tuttav Taira Aasa ning euro-vastane Anti Poolamets. Esimesele ei julge valituks osutumist lubada suhtelise tundmatuse, kindla platvormi puudumise ja kampaania passiivsuse tõttu. Härra Poolametsal läheb aga asi raskeks tema liiga äärmuslike vaadete tõttu.
Kuigi tegemist on samuti üksikkandidaadiga, siis on Toomas Trapido üks neist, kes reaalselt kuulub erakonda, antud juhul siis Eestimaa Roheliste ridadesse. Tema puhul oleks erakonnas kandideerimine teinud isegi võimalikuks Riigikokku tagasivalimise, ent üksikult üritades ei näe ma tal suuri võimalusi. Roheliste puhul on nii või naa tegemist suhteliselt nišiparteiga, kes võib edu saavutada, ent ainult ühtse nimekirjana. Seetõttu ei ole protesti märgiks nimekirjast lahkumine kasulik siinkohal ei kandidaadile endale, kuid ega ka erakond sellest ei võida.
Järgmisena räägiks kõige tuntumast üksikkandiaadist Harju- ja Raplamaal, kelleks on reservkolonelleitnant Leo Kunnas. Tema teadmistes, oskustes ja ekspertiisis kaitseküsimustes ei ole vaja kahelda. See ning fakt, et tegemist on ka kirjanikuga, teeb ta tavainimeste silmis tuntuks ning kindlasti on tal valimistel palju toetajaid. Tema puhul olen ma üsna positiivselt meelestatud riigikokku pääsemise suhtes. Ma näen temas suhteliselt sarnast poliitiku-tüüpi, nagu Mart Helmeski ehk parlamenti pääsedes on nad mõlemad võimelised maksimaalselt üksiksaadiku võimu ära kasutama erakondade kõrval. Pole ka ime, kui Leo Kunnas ka valitsusse kutsutakse ja teadagi kaitsevaldkonda.
Samas ringkonnas kandideerib ka endine riigkongu liige, kuid kõige rohkem lauljana tuntud Siiri Sisask. Ta on üks vähestest üksikult kandideerivatest naistest eelolevatel valimistel, kokku on neid neli. Kahtlen, kas Siiri Sisask on oma ringkonnas enam sellisel määral populaarne kui ta oli seda Res Publica ridades kandideerides. Seetõttu on ka keeruline talle parlamendikohta lubada, pigem oleks see olnud võimalik just erakonnas kandideerides.
Üldse on enamike üksikkandidaatide puhul keeruline ja mõnikord isegi võimatu ennustada, kas on võimalik riigikokku pääsemine, sest üksikult kandideerides nõuab oma seisukohtade ja vaadete välja toomine tükk maad rohkem tööd kui seda erakonnas kanideerivatel isikutel, sest paratamatult on erakonnas enamik programmist ühtne ning kandidaatidel polegi suurt vajadust neid igakülgselt tutvustada, selle töö on parteikontor paljuski nende eest ära teinud.
Kui jätkata tuntumate üksikkandidaatide subjektiivset rida, siis järgmisena meenub selline isik nagu Ingvar Tšizikov, kes oli rahvaliitlane, ent tülide ja arusaamtuste tõttu erakonnaga oli sunnitud lahkuma. Tema puhul piirneb tuntus just seikadega tema ja parteikontori vahelistest suhetest, millest mõni asi jõudis ka laiema avalikkuse ette. Kahtlen, kas selline tuntus ja mälupilt aitavad tal Jõgeva- ja Tartumaal piisavalt hääli koguda ja parlamenti pääseda. Pigem arvan, et tema valituks osutumine ja parlamenti pääsemine kuulub fantaasiakirjanduse hulka.
Pärnus on üksikkandidaadina osalemas tuntud filmimees ja praeguse riigikogu liige Mark Soosaar. Ka tema on reaalselt erakonna (antud juhul sotside) liige, ent arusaamatuste ja teiste probleemide tõttu on temagi üksiküritaja. Erinevalt Toomas Trapidost hindan ma aga tema võimalusi riigikogus tööd jätkata üsna tugevateks. Selle põhjusteks on ühest küljest muidugi tuntus oma ringkonnas ja riigis tervikuna. Teiseks on tema üks neist vähestest poliitikutest, kes osaleb väga aktiivselt ka parlamendi selles töös, mida ka televiisorivaataja võib infotundide ja arupärimiste näol jälgida. See võib küll olla teadlik tegevus reklaami saamise eesmärgil, ent näitab ikkagi ka saadiku tahet ja soovi istungitel aktiivselt kaasa rääkida. Kui Mark Soosaar riigikokku pääseb, siis ei saa rääkida mingist üksiksaadiku staatusest nagu eelnevate puhul. Olen kindel, et riigikogus jätkab ta sotside fraktsiooni liikmena ja seega ei tohiks tema staatus ega töö põhiline iseloom palju muutuda.
Kui jutt kokku võtta, siis minu arvamus järgi on suurimad šansid riigikokku pääseda neist 32 üksikkandidaadist kolmel ehk Mart Helmel, Leo Kunnasel ja Mark Soosaarel. Ülejäänud inimeste puhul on erinevaid tegureid, mis nende aktsiaid madalamal hoiavad. Igatahes seda mõtet, et ükski üksiküritaja kindlasti riigikokku ei pääse, ma ei jaga. Usun, et vähemalt nende kolme puhul on tõenäosus üsna suur ning ka hilisem kasutegur kõige suurem."
