Valikuvabaduse iseäralikud paradoksid
Võitluses laste eest pani valikuvabadus koolid üksteise võidu pakkuma õppeaineid ja -suundi, mida eelistavad õpilased (või nende vanemad). Paljud noored valisidki selle järgi, kui mugavaid või huvitavaid aineid kool pakub – mõtlemata tihti edasiõppimisvõimalustele. Ju polnud veel vaja, keegi ei sundinud. Raskemate ainete (keeled, matemaatika, keemia...) asemel kiputi valima lihtsamaid või popimaid. Üks etteheide kõlas, et liiga tihti on valikuvabadus tähendanud olukorda, kus kõiki õppeaineid on peetud võrdselt tähtsaks.
Vabadus valida kõige halvem variant
Vabadus, sealhulgas valikuvabadus, sisaldab, nagu Rootsi näitel võib täheldada, huvitavaid paradokse. Kui peame maksimaalseks vabaduseks olukorda, kus meie valikuid ei piirata, jõuame peagi järeldusele, et vabaduse ideaali kehastab vastsündinud imik ääretul aasal. Miks? Ta võib minna ükskõik mis suunas. Võtta oma eluga ette, mida iganes soovib – ükski eelnev (vale) otsus teda ei piira, mägi ei sunni teda teelt kõrvale kalduma ega meri peatuma. Ta võib minna lõunasse ja hakata füüsikuks, idasse ning saada romaanikirjanikuks või jääda, vabandust kohatu näite pärast, paigale ja surra nälga. Kui keegi hea inimene teda aasalt üles ei korja, on päris selge, millise raja vastsündinu „valib”.
Niisiis, kui sulle antakse võimalus valida, hoolitsetagu ka selle eest, et sa oskaksid valida. Sest on olukordi, kus vastutus valitu eest ei jää mitte valijale, vaid sellele, kes valikuvõimaluse andis.
Mida teha, et Rootsi stsenaarium meie hariduses ei korduks? Eelkõige tuleb teada, kust läheb valikuvabaduse ja otsustaja kompetentsuse piir. Iga valik on millegi arvelt: kas see või teine, soolane või magus, ilus või kvaliteetne. Lihtsama raja kiusatusse ning uue ja sädeleva asja mõju alla võib langeda ka kõige intelligentsem meist. Pettumus tuleb hoopis hiljem. Miks muidu öeldakse, et ajalugu ja kogemus on halvad õpetajad – enne tehakse eksam ja alles seejärel tekib lootus õppetundidele.
Lihtsate valikute lõksus
Äkki on meil midagi sarnast juba juhtunud? Massiülikoolis võib täheldada mõistmata jäänud valikute tagajärgede algeid. Siinkõneleja kogemus näitab, et adekvaatse ja kaasava juhendamise puudumisel täidetakse teinekord vaba- ja valikaine punktid intrigeerivate teemade ja kuulsate nimedega, mis haagivad õpitavaga katkendlikult ning mille kasutegur on null. Võetakse mooduleid, mille funktsiooni oma õppekavas ei mõisteta – kogemuse ja juhendamise puudumisel ei saagi mõista. Vastutab valija. Kui ta teise aasta lõpus või kolmanda alguses viga mõistab, on juba hilja.
Kurioosne konflikt kordub igal kevadel ja sügisel seoses eksami- ja kõrgharidusvalikutega. Ühiskonnakriitilised kommentaatorid vallandavad juba enam kui kümme aastat tuima järjekindlusega frustratsioonilaviini, kui avastavad, et koolilõpetanud on jälle eelistanud n-ö pehmeid aineid. Rohkem kui kahepalgeline on inimeste, kes ka vägivalla ähvardusel ise oma last kutsekooli ei paneks, nõudmine, et riik teiste jaoks sunnimehhanisme kasutaks. Sama, mis kuulata majandust õppinute suust tungivat soovi, et teised muid alasid õpiksid ja nende „majanduse” nüüd kasvama paneksid.
Tartu ülikooli makroökonoomika professor Raul Eamets tõi 31. märtsi Postimehe artiklis välja mõned huvitavad tõigad. Kõrgkoolilõpetanute elukäiku vaadelnud uuringust nähtus, et sotsiaalia valdkonnas oli töötuid 3% ning kõrgepalgalisi 19%. Tehnika ja tootmise valdkonnas oli töötuid 5% ning loodusteadustes kõrgepalgalisi 17%. Ei maksa noori materdada – gümnaasiumi riiklikus õppekavas on kirjas, et lõpetaja peab vastutama oma valikute ja otsuste eest ning noored on teinud vastupropagandast hoolimata ratsionaalse valiku.
Seega – miks me anname inimestele valida, kui nad pole kompetentsed oma valiku tulevikumõju hindama? Ja samas hüppame hüsteeriliselt üles-alla ega ole rahul, kui inimesed valivad enda kasu silmas pidades. Paradoks?
