Valdo Randpere: miks mitte muuta Eesti okupatsiooni eitamine karistatavaks?

 (620)
Valdo Randpere: miks mitte muuta Eesti okupatsiooni eitamine karistatavaks?
Valdo Randpere riigikogu ööistungilFoto: Martin Dremljuga

Kõik häälte nimel! Olgem ausad, ega see pole esimene kord, kui sotsid ja Allik viimase aasta jooksul vene valijate häälte nimel on olnud valmis maha salgama kõik selle, mis eestlastele tähtis ja valuline on.

Aasta tagasi, 2012. aasta veebruaris oli sotside hulgas tuline sisedebatt teemal, et kas Eesti ikka oli okupeeritud või ei olnud. Stanislav Tšerepanov, SDE juhatuse liige, väitis toona, et okupeerimise teema arutelule tuleks Eestis kuulutada moratoorium. Pärast väikest sisenägelust saadeti Mikser vabandama, aga kui siiras see SDE vabandus tänapäeval tundub, jäägu igaühe enda otsustada.

Paar kuud tagasi esines Allik koos Yana Toomiga Russki Reportjoris Eestit ja eestlasi halvustavate hinnangutega. Nende eest ei pidanud ta isegi vabandama, kuna ühiskonna kogu aur läks Yana nüpeldamisele ja Jaak jäi suht kesise tähelepanuga. Toon paar tema lauset sellest artiklist, need täiendavad päris sisukalt tema nüüd väljaöeldut: "Nad (eestlased) ütlevad: las venelased sõidavad kõik minema, aga nad ei saa aru, et hommepäev pole neil siis enam transporti ega elektrienergiat, sest need tegevusalad on venelaste käes. No muidugi, kõik räägivad "okupatsioon, Siber", kuid on vajalik mõista, et bolševistliku režiimi käes kannatasid venelased eestlastest veelgi enam.

Seotud lood:

Kardavad, et meid taas okupeeritakse - see on üleüldse täielik jama! Vaat Putin nüüd mõtleb hommikust õhtuni, kuidas Eestit rünnata, roomates, üle piiri. Täielik jama! Kuid lihtinimesele mõjub kuidagi... ...meie rahvuslus teeb Eestist provintsi, te ju ise näete. Euroopa tagahoov, mitte enamat. Muidugi, Eestist peab saama riik, mis seisab eraõiguslikul ja mitte rahvuslikul alusel."

Nii et tegelikult ei olnud selles mõttes Alliku seisukohad üllatavad, pigem on küsimus, et mis on SDE järgmine samm? Valimised lähenevad ja hääli on hädasti vaja. Mina ennustan, et järgmiseks saadavad sotsialistid oma delegatsiooni 9. mail pronkssõduri jalamile pärga punuma. Ma ei suuda küll ära arvata, kes selle delegatsiooni juht võiks olla – Allik, Ossinovski või Tšerepanov. Kandidaate jagub selles erakonnas küllaga. Mikser jäetakse tõenäoliselt surnuaia värava taha eestikeelsetele väljaannetele vabandusi jagama ja selgitama, et pärg pole mitte erakonna vaid Alliku poolt isiklikult.

Ajalugu kordub

Ma ei saa üle ega ümber tundest, et midagi on väga valesti, kui ma näen Lauristini nime figureerimas seoses hartaga, mis nõuab riigikorra muutmist või kuulen Alliku mõttevälgatusi teemal, et Venemaa on Eestile ikka üks pagana hea naaber olnud. Ja et ilma Venemaata oleksime me Euroopa tagahoov. Vägisi tuleb meelde 1940. aasta – mitte, et ma seda isiklikult kogenud oleksin, aga ka ajalooõpikutest kogutud teadmiste baasilt on paralleeli raske mitte märgata. Seda paralleeli ei tingi mitte ainult nimed ja sugulussidemed toonaste ja praeguste "tegijate“ vahel, vaid laiem kontekst.

Ka siis leidus peotäis vasakpoolseid intellektuaale, kes ullikestena lasid end Venemaa „õitsvast sotsialismist“ ja kohalike kommunistide lobast hullutada ning äkitselt olidki nad Vene tankide toel riiki kukutamas.

Juunikommunistideks ristiti kogu see punt hiljem. Kasulikud idioodid, kelleks neid Venemaal kutsuti, oli tabavam kirjeldus. Suur osa neist olid endised sotsid ja Töörahva Ühise Väerinde sümpatisöörid, kes olid lummatud utoopiast, mille põhipostulaat nii siis kui ka nüüd on – rikkaks peab saama ilma tööd tegemata. Lusikas ja kahvel on ainsad instrumendid, mida tuleb osata käsitleda, ülejäänu eest hoolitseb riik. Tulemuseks oli okupatsioon, mille tagajärgi me siiamaani helbime – nii materiaalseid kui ka vaimseid. Raske on 20 aastaga tagasi teha seda, mis kaotasime 50 aastase okupatsiooniga.

Hull on lugu ka selles mõttes, et „kasulik idiotism“ ei tundu olevat üksnes geneetiline mõttehälve. Peale on kasvanud uus generatsioon intellektuaale, kellel puudub täielikult isiklik kogemus sotsialismist ja kelle vanemad ei kukutanud 40-ndal riiki ega osalenud siinsete inimeste küüditamises. Neile lihtsalt meeldib instinktiivselt mõte võrdsusest, vendlusest, lusikast ja kahvlist. Neid ahvatleb mõte Ida-Virumaalt busside kaupa protestijaid Tallinna transportida, neile plakatid valitsuse tagasiastumise nõuetega pihku suruda ja ähvardada nende nõuete täitmata jätmise puhul kogu Eesti elektrita jätta. Ja neid paneb muretsema, ühiskond ei diskuteeri selle üle, et Eestis tahetakse 20 aastat peale taasiseseisvumist muuta eesti keel kõigis koolides põhikeeleks.

Tsiteerin õiguskantslerit: „Nimelt on põhiseaduse mõtte järgi hariduse andmise eesmärk mitte pelgalt üksikisiku kasu, vaid ühiskonna toimimine laiemalt. Haridus peab tagama peale inimese hakkamasaamise ja isiksuse arengu vajalikud eeldused demokraatia toimimiseks, samuti ühiskonna sidususe ja arengu, sallivuse, kultuurilise mitmekesisuse jne. Põhiseadusest tulenevalt on riik seega õigustatud ja ka kohustatud tagama igaühele eestikeelse õpetuse andmise ulatuses, mis annab inimesele keele näol tööriista enda elu ja ühiskonnaelu korraldamisel.“ Kui nüüd õiguskantsleri jutt jäi keerukaks, siis ütlen lihtsamalt – mina kasvasin üles 70-ndate aastate Lasnamäel ja sel ajal sai seal eesti keeles rääkimise eest tänaval lihtsalt peksa. Vahel ka nuga. Ilma, et ühiskond asja üle diskuteerinud oleks. Et minus tänaste venestajate vastu kaastunnet esile kutsuda, läheb vaja palju rohkem, kui valedest piltidest rääkimine.

Aga mis seal ikka pikalt lobiseda, mul on üks konkreetne ettepanek ka – miks mitte muuta Eestis karistatavaks okupatsiooni eitamine. Nii vene kui saksa kui uuesti vene oma. Et lõpeks ära see jauramine vabastamise teemadel ja et me ei peaks enam kuulama „kasulike idiootide“ jutte sellest, kuidas Venemaa ei rünnanud Eestit, vaid täitis oma lepingulisi kohustusi Saksamaa ees. Kui juudid on suutnud veenda paarikümmend riiki muutma holokausti eitamine kuriteoks, siis miks ei võiks meie muuta Eesti okupatsiooni eitamist kuriteoks kasvõi ainult siin riigis? Päris põnev oleks selle seaduse vastuvõtmisel kuulata Riigikogu saalis viimast korda sotse ja keskerakonda karistamatult lobisemas teemal, kuidas meid, Euroopa tagahoovalsi, iseseisvusest vabastati ja kui õnnelikud me peame geopoliitiliste juhuste üle olema.