Valdo Randpere: Eesti poliitikud on valinud selle tee, et enne tuleb raha teenida ja siis jagada
Helistaja kurvastuseks või lohutuseks võin kinnitada, et tema definitsiooni kohaselt olen ebanormaalne olnud vähemalt viimased 30 aastat. Sõltumata oma töökohast, ametipositsioonist või omanikusuhtest olen alati uskunud mõnda minu jaoks elementaarset tõde majanduses. Need põhimõtted ei ole poliitikasse siirdumise järel muutunud.
Esiteks ei usu ma, et on võimalik saavutada kõike kohe. Iga asi võtab oma aja ja 50 aastat okupatsioonimajandust ei tee olematuks 25 aastaga. See kõlab õudselt, aga paraku on mitu generatsiooni eestlasi ajalooliste keerdkäikude ja idanaabri käitumise tõttu määratud elama vaesemalt kui soomlased-rootslased, kes pääsesid „õitsva sotsialismi“ eksperimendis osalemisest. Küll aga võiksime halamise asemel olla uhked, et oleme nii suurte sammudega oma rikkamatele naabritele järgi jõudnud.
Olen alati olnud seda usku, et ettevõtlus on meie edu võti. Ettevõtlusest tuleb see raha, mida riik saab oma funktsioonide täitmiseks ja kõige nõrgemate abistamiseks kasutada. Eesti poliitikud on suures osas valinud selle tee, et enne tuleb raha teenida ja siis jagada. Vastupidine oleks lühikeses perspektiivis lihtsam ja populaarsem, aga see tähendaks võlgu elamist.
Ma ei pea laenamisvastast sõda, aga paraku näitavad teiste riikide kogemused, et võlgu võetakse jooksvate kulude katteks ja riigile raha tagasitootvat lisaväärtust pole suudetud luua. Kui ei usu, mõelge sellele, kuidas Kreeka on jõudnud sinna, kus ta täna on. Nende võlguvõtmise poliitika algas üsna sarnases ühiskondlikus õhustikus, mis praegu meil valitseb. Põhimõtteliselt tähendab see poliitikute poolt käegalöömist riigi tulevikule, seda võimul püsimise eesmärgil.
Ettevõtluse turgutamiseks ja soosimiseks on paremaidki vahendeid. Maksukeskkond on kindlasti üks neist, bürokraatia vähene sekkumine ettevõtlusesse teine. Vaieldamatu on see, et ettevõtlust soosivad madalad maksud tööjõult ja investeeringutelt.
Meie tulumaks on langenud 26 protsendilt 1994. aastal tänase 20 protsendini. Enne 1994. aastat kehtis Eestis astmeline tulumaks –16%, 24%, 33% ja 50%. 2000. aastast ei maksustata enam reinvesteeritud kasumit. Meie üldine maksukoormus on alla Euroopa Liidu keskmise, samas on tööjõuga seotud maksukoormus Eestis väga lähedane Euroopa keskmisele. Kusjuures paradoksaalne, aga tõsi – Taani maksukoormus tööjõule on madalam kui Eestis, samas kui üldine maksukoormus on Taanis Euroopa kõrgeim.
Majanduskasvu suurendamiseks on vaja langetada tööjõumakse. Seepärast on ülitähtsad ka need pisikesena tunduvad sammud, mida valitsus kavatseb järgnevate aastate jooksul teha – sotsiaalmaksu langetamine kahes osas 1% võrra ja maksuvaba miinimumi tõstmine nelja aastaga 154 eurolt 205 euroni kuus. Küll tahaks rohkem ja kiiremini kui 0,5% 2017. aastal ja 0,5% 2018. aastal, aga kui koalitsioonis on kolm erakonda, siis ei kannata riigieelarve hetkel rohkemat. Sotsiaalmaksu vähendamine pole riigieelarvele liialt koormav, kui see kompenseerida muude tuludega nagu pahede suurem maksustamine.
Tõsi, uued maksud on harva populaarsed. See, kes väidab, et makse maksta on tore, tõenäoliselt valetab. Samas, 1000-euroste arvete deklareerimine on maksuameti kinnitusel parandanud käibemaksu laekumist, viie kuuga on riik kogunud 71 miljonit eurot rohkem maksutulusid kui mullu samal ajal ja maksupetturite elu on keerulisem.
Majanduslikult on mõistlik maksustada tarbimist, eriti kui see on keskkonna- või tervisekahjulik. Eesti ei eksisteeri vaakumis ega tegutse üksinda. Peame arvestama naabrite maksupoliitikaga, et olla ise konkurentsivõimelisemad. Ma ei hakka üle kordama aktsiiside juttu, seda on piisavalt käsitletud. Aga meie naabrid Rootsis on alustanud diskussiooni „pangamaksu“ kehtestamiseks. Kui see teoks saab, võiks Rootsis sellise maksu kehtestamine tuua ka Eestisse mõned eurod riigieelarvesse lisaks. Need oleks lisaks kõigele muule populaarsed eurod.
Loo alguse juurde tagasi tulles – eks me kõik tahaksime olla armastatud, populaarsed ja teha ainult valijatele meeltmööda otsuseid. Alati ei ole see võimalik, aga omalt poolt kinnitan veelkord, et tänane normaalsus on see, et makse kogutakse siiski maksumaksjale igapäevaeluks vajalike teenuste pakkumiseks, mitte majanduskasvu pidurdamiseks, ning riigieelarvet võlguvõtmisega ei lapita, vaid panustatakse ettevõtluse arengusse.
