Väitlusringis Uno Silberg ja Aivar Roop
AR: Ma ei ole kunagi sellest võrdlusest aru saanud. Tegu peab olema kas Euroopas mitte reisinud, ajalugu mitte tundva või lihtsalt rumalaga inimesega.
Tegu on vastandiga, kui vastata küsimusele. Euroopa Liit, kui vabatahtlik riikide ühendus, teeb kõik selleks, et ei puhkeks kolmandat maailmasõda. NSVL tegevuse tulemusena oleks see 1960-tel peaaegu et juhtunud kui meenutada “külma sõja” sügavamaid kriisi- hetki ja Kuuba kriisi, kui NSVL mobiliseeris oma tuumajõude Kuubale ründamaks USA-d.
Euroopa Liit on turumajandusühendus, NSVL plaanimajanduslik monstrum mis töötas nõukogude sõjatööstuse ning nomenklatuuri huvides.
Euroopa Liit on avatud arvamuste mitmekesisusele ja aus kogu maailma ees oma reformide vajaduses — maailm koos EL-ga muutub, NSVL-s pandi teisitimõtlejad vangi (nt Lagle Parek Eestist) ja maaliti maailmale pilt vennalikus sõpruses elavast nõukogude rahvast mida keegi ei uskunud peale Kremli enda.
Neid vastandlike näiteid jaguks veel mitme lehekülje jagu.
US: A. Roop ei saagi võrdlusest aru, kuna ta on liiga “roheline” selleks ja paistab, et ta ei ole ka Euroopas reisinud. Europropaganda baaskoolituse kursuse sisse N Liidu ja E Liidu alustugede ja samadest eesmärkide selgitus vist ei käi?
Infoks A. Roobile — Euroopa ei alga ja ei lõppe E Liiduga. E Liidus on täna vaid viisteist liikmesriiki, sama palju kui oli ka N Liidus, kuid väljaspool on tunduvalt rohkem, Euroopas on üle 40ne riigi ja arv sõltub sellest, kuhu Euroopa piir tõmmata.
N Liidu ja E Liidu võrdluse argument on aga eurovastastel 3-4 aastat tagasi läbikäidud etapp. Väike meeldetuletus — siin ei saa tõesti tõmmata võrdusmärki N Liidu ja E Liidu vahele (NB! eurovastased ei ole kunagi kasutanud siin võrdusmärki!), kuid on lugematul hulgal üldisi sarnasusi ja erisusi.
Mõned N Liidu ja E Liidu sarnasused: mõlema liidu eesmärgiks on sisuliselt föderaalriik (sõltumata sisu kirjapildist), mõlema liidu seadused on ülimuslikud, mõlema liidu kodakondsused on ülimuslikud; mõlema liidu passid on isegi punast värvi; mõlemal liidul on ühtne välispoliitika, ühtne kaitsepoliitika, mõlema politsei (miilits) on ülimuslik, euroliidus isegi hullem, kuna nn “euro-FBI” liikmetel on tagatud eluaegne immuniteet; mõlemal liidul on ühtne välispiir, puudub sisepiir ning on nn vaba elu- ja töökoha vaba valiku õigus, mõlema liidu piires on tööjõu, kapitali ja teenuste vaba liikumine; mõlemal liidul on ühtne asüüli- ja immigratsioonipoliitika liiduväliste riikide suhtes; mõlemal liidul on ühtne majanduspoliitika, tolliliit; mõlemal liidul on ühtne raha; mõlema liidu sees on õigus osta maad kõikides liikmesriikides (N Liidus kuulus maa niigi kõigile); mõlema liidu eesmärgiks on pürgimus globaalseks militaarjõuks, võidurelvastumine; mõlema liidu taotluseks on hegemoonia Euroopas ja maailmas, mõlema liidu eesmärgiks on jõuda järele USAle ja lõpuks talle “ära teha” jne…
2. Suurperede elu Euroopa Liidus
AR: Suurperede käekäigu eest seisvad ka peale Eesti liitumist EL-ga meie kohalikud omavalitsused. Liitumise mõju on erinevate asjatundjate kinnitusel turgutav meie majandusele, mille tulemusena kasvab maksubaas ja selle kaudu ka suurperedele eraldatavad rahalised toetused. Mis on uus Eesti jaoks on see, et EL on tunduvalt inimlikum piirkond kui tänane Eesti. Ma pean silmas seda, milline on avaliku arvamuse suhtumine sotsiaalsetesse tagatistesse, toimetulekusse. EL on täna maailma juhtiv piirkond oma sotsiaalsuse, inimlikkuse poolest e. kus kasutatakse enim maksumaksja raha nende inimeste toetamiseks, kes põhjendatult ei saa ise ennast aidata (noored ja suured pered, pensionärid, üliõpilased). See on suhtumise küsimus, mitte raha küsimus. Olen veendunud et suurperede olukorrale hakatakse nii kohalikul kui riigi tasandil rohkem tähelepanu pöörama, sest meie poliitikud lävivad oma Euroopa kolleegidega, majandusel läheb paremini, erinevate tasandite otsustajad (ka nt sotsiaaltöötaja) silmaring laieneb. Ja muidugi suurpere ise on tänu nt pereisa suurenevatele (mitte hüppeliselt) sissetulekutega varasemast rohkem võimeline ise endaga toime tulema.
US: A. Roop unistab E-Liidu headusest ja suurperede paremast elust E-Liidu sees. Kahjuks ei reguleeri või ei taga ükski E-Liidu dokument suurperedele paremat elu. See on ja jääb ka pikemas perspektiivis ikka iga liikmesriigi enda õlgadele.
Teiseks on väga udune viidata asjatundjate ennustustele (ennustused ei ole analüüsid) euroliitumise turgutavast mõjust meie majandusele. E-Liiduga liitumise majanduslik külg on seni kompleksselt läbi analüüsimata. Üldistava vastuse küsimusele, miks liitumismõjusid ei ole seni uuritud, andis kaks päeva enne liitumislepingu allkirjastamist 14. aprillil 2003 pealäbirääkija ja välisministeeriumi asekantsler Alar Streimann: “Prognoosida on võimalik liitumisega vahetult seotud tulusid ja kulusid, s.o raha liikumist E-Liidu eelarvest Eestisse ja vastupidi. Kaudsed tulud ja kulud — mõju majanduskasvule, investeeringutele, mingite reeglite rakendamisest tulenev — on raskesti mõõdetavad ja kui keegi väidab end neid teadvat, siis tuleb ikkagi rääkida hüpoteesidest, prognoosidest.”
Sotsiaalvaldkond ja ka suurperede toetamine on ELis eelkõige iga riigi enda siseasi ning enda rahastada. EL ei maksa pensione ega sotsiaalset abi ning sotsiaalne ebavõrdsus Eesti liitumise järel ELiga ainult suureneb. Miks? Sest Eestis ei jätku selleks vahendeid, kuna EL liikmelisus toob kaasa lisakohustusi. ELi liikmeks olek neelab aastas kuni 16 % SKPst. EL kompenseerib sellest vaid ligikaudu 3 % ja aastane bilanss on Eesti kahjuks -13 % SKPst (miinus 13 % SKPst).
See toob kaasa suureneva ebavõrdsuse ja varalise kihistumise ning ELiga liitumise järel tekitavad riiklikke sotsiaalprobleeme ja halvendab ettevõtluskeskkonda, mis takistab majandusarengut. Eestis on kujunenud välja perede suur majanduslik ebavõrdsus, jõukama ja vaesema kümnendiku vahe on peaaegu neljateistkordne. Rikkamate palgatulu on 24 korda suurem, kui kõige vaesematel.
3. Milline võimalus on lihttöölisel püsida EL’is konkurentsis?
AR: Õppida ja ennast täiendada. Minu meelest oleme me siin Eestis viimase 11 aasta jooksul selgeks saanud kapitalismi põhitõe — uppuja päästmine on uppuja enda asi! EL on kirutud et ta moonutab turgu oma otsetoetustega e. rikub kapitalismi põhitõdesid. Jah, nii see on aga eesmärk on toetada ajutiselt neid inimesi ja tegevusi, millesse investeerides muutuvad nad konkurentsivõimeliseks. Igaüks meist kes me oleme täna konkurentsivõimeline nt tööturul võib juhtuda tööõnnetus või muud taolist — tänane Eesti laseb sellisel inimesel piltlikult öeldes näoli maha kukkuda. Euroopalik tava on töökeskused, nn. sotsiaalne rehabilitatsioon, milleks tuleb ka suhteliselt palju tagastamatut abi EL-lt peale Eesti liitumist. Jutt käib ümberõppe-keskustest, psühholoogilisest nõustamisest, täienduskoolitustest, aktiivsetest tööturumeetmetest (s.h. töötingimuste loomisest puuetega inimestele). Eestis pole selleks lihtsalt raha jätkunud ja on puudunud ka piisav poliitiline tahe. EL pakub seda mõlemat mistõttu võitjad on kõik — lihttööline kes on võib-olla täna töötu aga saab peale koolitust ja nõustamist tööd ja tuge; riik, kes saab selle pealt maksutulu ja väheneb sotsiaalkulutuste osakaal ning mis peamine — inimesed on rahulolevamad. Aga kvaliteetne haridus, ma rõhutan veelkord, on tagatis et meie oskustööline (nt Läänemerel kurseerival laeval töötav mehhaanik) püsib konkurentsis nt samasuguse mehaanikuga Soomest või Lätist. Ka keeleoskus on oluline tegur.
US: A. Roop peaks rohkem tutvuma kohalike prominentide selgitustega, kelle eest ikka E Liidus seistakse. Näiteks Toomas Hendrik Ilves on väga üheselt selle välja toonud: “E Liidu laienemine on unikaalne võimalus Euroopa majanduskasvu suurendamiseks maksujõulise nõudluse tekitamisega, mis annab Euroopa firmadele konkurentsieelised uute liikmesmaade turgudel” –(Allikas: Eesti Päevaleht 20/09/2000 lk. 8A.). Millisest või kelle konkurentsivõimest räägib A. Roop?
E Liit avab uksed nii lihttöölistele kui ka võõrtöölistele, kellega tuleb hakata eestlastel E Liidus rinda pistma. Näiteks pakkus Euroopa Komisjon juba mõni aeg tagasi välja uue radikaalse ühise immigratsioonipoliitika, mis lubaks miljonitel vöörtöölistel legaalselt E Liitu siseneda ja seal elada. Uue poliitika teiseks eesmärgiks on piirata ka mõningast illegaalset sisserännet, mis Europoli hinnangul ulatub praegu 500 000 inimeseni aastas (Allikas: EU Observer — 23/11/2000 Commission calls for new EU immigration policy ja Äripäev 24/11/2000 lk. 31.) Selline aastane hulk on võrdluseks vaid natuke alla poole Eesti elanikkonnast.
Võtame või näitena põllumehed, kui lihttöölised. Mis on juhtunud juba Eesti põllumajanduses ja hakkab edaspidi juhtuma? Eesti liitumisprotsess ELiga ja radikaalne majanduspoliitika on tugevasti nõrgestanud põllumajandust — kui 1990. aastal moodustas põllumajandus 17,5 % SKPst, siis 2001. aastal vaid 3,3 %. Põllumajandussaaduste hinnatõus on sama ajavahemiku jooksul olnud enam kui kaks korda väiksem võrreldes teiste toodete ja teenustega, mis kokkuvõttes alandaski põllumajanduse osatähtsuse SKPs 5,3 korda.
Põllumajanduse taandarengu põhjuseks ei ole madal efektiivsus või konkurentsivõimetus, vaid siseturu reguleerimatus (kaitsmatus) ja ebaaus kaubandus. Eesti väliskaubanduse puudujääk EL-iga moodustab viimastel aastatel põllumajandussaaduste osas ligikaudu 3 miljardit krooni. Seeläbi on Eesti põllumajanduses kaotatud vähemalt 30 000 töökohta. Tavaliselt katavad õigusriigid oma otsustega põhjustatud majanduskahjud riigieelarvest. Meil nii ei toimitud, kuna Eesti põllumajandust on ELiga liitumise lootuses sihikindlalt hävitatud põhimõttel, küll EL edaspidi aitab.
Praeguses E Liidus tuleb ligi kahel kolmandikul põllumeestest väljaspool põllumajandust muud tööd teha, sest muidu ei tule ots otsaga kokku. Kuidas peaks Eesti põllumees E Liidus hakkama saama?
4. “Eesti aju” väljavool kui paratamatus.
AR: Paratamatus on ta vaid selles osas, mis puudutab üksikuid vallalisi “kuldajusid”. Me elame vabas maailmas ja me ei saa takistada inimest välismaale tööle minemast, oleme me EL-s või mitte. Küsimus tuleks püstitada teisiti — mis motiveerib head spetsialisti Eestisse jääma, sest me tahame et head oskajad inimesed ära ei läheks, on ju nii? Mina olen lõpetanud Tartu Ülikooli ja õppinud vahetusüliõpilasena Helsingi Ülikoolis avalikku haldust. Mul on keskmisest paremad eeldused oma ajupotentsiaali kõrgemalt tasustatud piirkondades müüa. Jah, ja hea pakkumise korral ma tõenäoliselt ka töötaks mõne aasta mõnes Euroopa või muu kontinendi riigis aga ma tahan kindlasti tagasi tulla Eestisse, sest siin on mu sõbrad, pere, armsad paigad ja eluase, mind teatakse siin. Pilt läheb aga veelgi kurvemaks kui ma oleksin pereinimene. Paljud tänased tippspetsialistid on tegelenud aastaid oma karjääri üles ehitamisega ja jätnud pere loomise varasesse 30-tesse (pean silmas eluiga). Seda rohkem väärtustavad nad pereelu ja harmooniat. Mujale tööle minnes peab rakendust leidma ka abikaasa, laps peab hakkama õppima väga intensiivselt asukohamaa keelt et rahvuslik õppeprogramm omandada (võib võtta ka koduõpetaja aga see on suhteliselt kulukas). Seetõttu ei ole praktiliselt ja emotsionaalselt tekkinudki EL-s massilist ajude ja muidu rahvavoolu. Veelkord, ära voolavad noored vallalised “kuldajud”. Kuid paljus’ meil neid on?
US: Artiklist kumab selgelt, et elame vabas maailmas ja me ei saa takistada inimest välismaale tööle minemast, oleme me ELis või mitte. Küsimus, milleks siis on vaja liituda? Liikumisvabadus Euroopas ja mujal on meil juba täna ka ilma igasuguse euroliitumiseta olemas. Tööränne E Liidu kinnises süsteemis ja isolatsioonis on praktiliselt olematu (ligikaudu 0,5 % töötajatest ning mis on pea 7 korda madalam kui näiteks USAs). Selles osas ei tule vabadusi juurde, kõik taandub ka edaspidi liikuda soovijate endi võimekusele või tutvustele. Kuna migratsiooniküsimused kuuluvad E Liidu pädevusse, on inimeste vaba liikumine, elu ja töökoha valikuvabadus liitumisjärgselt pigem rohkem reguleeritud ja piiratud. Seda kinnitavad ka edaspidised arengud E Liidus ja selle Tuleviku Konvendis ehk üheselt kaugenemist demokraatia, põhivabaduste ja rahvusriikide vahelise koostöö põhimõtetest.
Euroopa Tuleviku Konvent esitles 26. mail 2003 aastal E Liidu uut põhiseaduse eelnõud, mille sisu seisneb senise ühenduse aluspõhimõtete ja jõustruktuuride muutmises ning eesmärgiks tsentraliseeritud üliriigi loomine. Põhiseaduse eelnõust kõrvaldati paljud senised põhimõtted. Otseste pädevuste osas kõrvaldati eelnõust seni garanteeritud ja liidu üheks alustalaks olnud isikute, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise põhimõte. Samuti kõrvaldati põhimõte, et kõik kodanikud, mehed ja naised on seaduse ees võrdsed.
N Liidu kogemustest peaksime aga teadma, et isegi “ideaalsetes” tingimustes hakkas Eesti alles 20-30 aastat peale sundliitumist “muulastega” täituma. Kuna Eesti asustustihedus on kuni 10 korda madalam kui E Liidus, siis migratsiooni ilmingud avalduvad reeglina alles pikaajalises protsessis. Edaspidiseks küsimuseks jääb aga, kas, millises ulatuses või suunas hakkab see Eestis toimuma?
5. Mida annab EL suhetes meie idanaabritega?
AR: Ma arvan et liitumine loob Eesti jaoks ajalooliselt pretsedenditu olukorra e. varem pole seda juhtunud, kus Eesti suhtleb Venemaaga pea et võrdsetel alustel mille tagaks meile EL liikmelisus. Venemaal on väga suured majanduslikud huvid EL suunal (ligi 80% Venemaa ekspordist käib EL-ga), samuti Putini soov läbi euroopastumise vene rahva eneseteadlikkust tõsta. Venelase jaoks on ju “zapad” teatud maagilise jõuga (iseloomustab peent ja haritud keskkonda), venelase jaoks on ida ajalooliselt ebameeldivate ikestajate sümbol mis nii suurele rahvale otse loomulikult punase rätikuna mõjub. Seega, on Eestil võimalus, lähtudes oma lähiajaloolisest kogemusest, vene keele tundmisele, vene inimese mõttelaadi tundmisele suured võimalused EL-Vene suhete korraldamisest kasu lõigata. Olgu selleks uute vahetusprogrammide algatamine EL ja Venemaa teadlastele ja üliõpilastele, meie üleminekuaja kogemuste-teadmiste ülekandmine SRÜ-sse või midagi muud taolist. Tulemus on see, et saame mõjutada demokraatlikke protsesse Venemaal, kuid ainult koos teiste demokraatlike riikidega. Üksi me seda oma vähese asjatundjate arvu ja arenguabi eelarvega ei suuda. Kui, siis kindlasti vähem efektiivselt kui EL tasandil koostööd tehes. Muidugi võiks seda tööd teha ka EL-st välja jäädes, kuid siis ei avane meile need EL arengukoostöö finantsid mida me selleks tööks vajame ning meil puudub piisav eestkoste (Venemaa jaoks oleme üksi tegutsedes jätkuvalt lähivälismaa piirkonda kuuluv mitte eriti sõbralik väikeriik, kus venekeelse vähemuse huvisid ahistatakse) EL liikmesriikide näol. See on usalduse ja mõjuvõimu küsimus vastates küsimusele mida annab EL Eestile suhetes meie idanaabriga.
US: ELiga liitumine viib Eesti tagasi Venemaa rüppe.
Boriss Jeltsin teatas juba 1997. a. märtsis Helsingi pressikonverentsil, et Venemaa soovib tulevikus saada ELi liikmeks (PM 24. 03. 97). Kui varem oli Venemaa Balti riikide ELi astumise vastu, siis hiljem vastuväited kadusid ja asendusid sooviga, et Balti riigid sinna astuksid. Loogiliselt võttes tähendab see seda, et vene analüütikud peavad juba vähemalt 1997. aastast alates täiesti reaalseks Venemaa saamist ELi liikmeks. Balti riigid täituvad siis (ELi abiga!) kiiresti venekeelse elanikkonnaga ja on sisuliselt Venemaale tagasi võidetud. Eestisse võib Venemaalt oodata kuni 1,5 miljoni inimese sisserännet (Argo Loo, Sirp 17.05.02), mis tähendaks eestlaste osatähtsuse langust alla 25 % — seda võibolla juba sajandi keskpaiku. Hiljem pole Venemaa oma soovi korranud.
Meil räägitakse, et Venemaa ei saa kunagi ELi. Kuid ka praegu käivad jutud Venemaa vastuvõtmise teemal:
Poola president koos teiste Ida-Euroopa liidritega kutsus 2001. aastal Salzburgis toimunud majandusfoorumil üles Venemaad E Liidu liikmeks võtma? (SLÕL 3.07.2001). E Liidu eesistujamaa Itaalia peaminister Silvio Berlusconi soovib Venemaa ja Iisraeli liitumist E Liiduga (EUobserver 21.03.2003). Hansapanga juht Indrek Neivelt ennustab, et Eestisse tuleb 30 000 immigranti Aasiast ja Venemaa saab E Liidu liikmeks (EE 05.06.2003 ja PM 05.06.2003). 28.05.2003 välisministeeriumis ja 29.05.2003 Tartus toimunud avalikul arutelul “Kuhu lähed, Euroopa?” nimetati Venemaad ja Marokot kui E Liidu järgmisi prioriteete?
Kui Venemaa siiski ei peaks käesoleva sajandi I poolel ELi saama, on eestlaste osatähtsuse langus kindlasti aeglasem. Pikemas perspektiivis ei muudaks see aga põhimõtteliselt midagi.
6. Kes koorib meie majanduse arengu koore — eestlane või rikas välismaa onu?
US: Esiteks ei too ELiga liitumine Eestile kaasa sellist majandusarengut nagu loodetakse.
AR: 1. Läbirääkimistel säilitas Eesti ka EL-s olles ühe oma olulisima konkurentsieelise — tulumaksusoodustuse ettevõtetle 2. Majandusareng on tunnustatud analüütikute ühise arvamusena EL-s kõrgem tänu suurenevatele investeeringutele ja toetus- rahadele EL-lt. See sees olles on maj kasv 5,4% aastas, välja jäädes 3,7%.
Lisaks, on meie kommertspangad saanud üliodavaid laene maailma finantsinstitutsioonidelt tänu sellele, et eelduseks on meie liitumine EL ühisturuga kus rahalised investeeringud saavad olema tootlikumad tänu suuremale ostujõule ja majanduse arengule. Kui jääme välja see usalduskrediit kaob ja laenude intressimäärad tõusevad kuni 2%. Mõnede inimeste joaks, kelle laenuintress on täna kriitilisel piiril võib selle tulemusena nö. “pankrotistuda”
US: Teiseks kui üldse miski koorib meie majanduse arengu koore, siis on see eestlaste allaheitlikkus ja oma kodukootud eurosinisilmsus. Miks peaks EL koore Eestisse jätma? Näiteks Eesti ja ELi vaheline kaubandusbilanss on selle näiteks juba üle 90 miljardi negatiivne ja seda just Eesti kahjuks.
AR: Selles ei ole süüdi EL vaid meie vahendamisele ja impordile suunatud majanduspoliitika. Me toodame vähe ja teadmiste põhist majandust ei ole piisavalt. EL ga kaasnevad investeeringud võivad selle suuna muutumisele vaid kaasa aidata, mitte olukorda aga halvendada võrreldes tänasega. Kõik sõltub aga muidugi poliitil valikutest.
US: Lisaks on juba kümnete miljarditega kaupa viidud Eestist kasumit välja ja seda nii enne euroliitumist kui jätkatakse seda ka peale võimalikku liitumist ning veelgi lihtsamalt — ühised euroreeglid tagatiseks.
AR: Vale väide, mis puudutab ühiste reeglite toel kasumi välja viimist. Ainus is seda mõjutada saab, on kapitali vaba liikumine kuid miks näha seda ainult negatiivselt Eesti jaoks. Kapital tuleb Eestisse ja ei kasva siin muidu kui ta lisaväärtust ei too, s.t. uusi töökohti, investeeringuid töökeskkonda, tehnoloogiasse, jne. Kui eestlased suudaks ise piisavalt innovatiivsed olla ja EL-s oma kapitali liigutada sinna kus ta paremini teenib, siis mis selles halba on — ja kui see teenitud kasu Eestisse tagasi tuuakse, kas see on siis ka halb?
US: Euroliidus on väidetavalt “ühtsus ja võrdsus” juhtmõtteks. Ühtsus püsib ainult siis, kui võrdsus on normiks. Rikkad (riigid) saavad olema võrdselt rikkad ja vaesed (riigid) võrdselt vaesed (loe “uusvaesed”).
AR: Vale väide, seda enam et autor ei põhjenda, mis põhjusel peaks rikkamad rikkamaks minema ja vaesed vaesemaks. Seni pole üksi liitunud riik selle tulemusena vaesemaks jäänud, vastupidi. Kõik on tuttavad Hispaania ja Portugali arenguga peale liitumist, Kreeka on vast ainus erand kus eurorahasid ei osatud oskuslikult kasutada ja toimus ajutine tagasilöök teatud perioodil. Kogu regionaalabi mis Eestile EL-st antakse on suunatud justnimelt Eesti elatustaseme ühtlustumisele EL keskmisega. Selle keskmise saavutame erinevatel hinnangutel sees olles 8-15 a jooksul, välja jäädes lisandub selle 10 aastat. See et meil siseriiklikult ei oleks nii suri sissetulekute erinevusi kui täna on ikkagi meie enda teha — milline on meie territoriaalne jaotus ja KOV-de võime töökohti luua, ettevõtlust arendada, investeeringuid ligi meelitada. See oleneb ka kui haritud ja oskajad ametniku meil on jne.
7. Suuremad võimalused karjääriks ja hariduseks — Eesti iibe tõus lükkub edasi?
US: Eesti kuulumisel N Liitu tõid suuremad võimalused karjääriks, hariduseks ja liikumisvabadus Eestisse palju muulasi. Eestis, kus 1941. aasta loendusel oli eestlaste osakaal 90,8 % rahvastikust, langes see 1989. aastaks 61,7%ni. Ka ELi astumise järel on mõne aja pärast Eestisse oodata uut muulaste sisserännet. Samal ajal jääb eestlaste loomulik iive veel aastakümneteks suurelt negatiivseks (vt ÜRO aruanne: prognoositav iive Eestis 2005.aastal on -1,1%).
AR: Ükski varasem EL laienemine ei ole kaasa toonud massilist rahvaste rändamist ei EL sees ega immigrantide näol mujalt. Põhjamaade sotsiaaldemokraatlik pealiin mis toetas liberaalset immigratsioonipoliitikat sai alguse jua 1970 alguses ning sel ei ole midagi pistmist EL-ga. Meie maale suurt sisserännet piirab vaatamata inimestele vaba liikumise klauslile EL-s:
- külm kliima ja pikad talved
- EL keskmisest madalamad palgad
- võõrastesse (mitte ainult nahavärvi vaid ka teisest Eesti regioonist) halvasti suhtuv rahvas
- geograafiline asend (me ei asu Euroopa südames kus rahvad läbi voorivad ilma sinna pikemalt peatuma jäädes)
- keelebarjäär
US: Ükskõik, millised selle põhjused ka oleksid, näitavad ELi poolt avaldatavad statistilised andmed kõigi liikmesriikide rahvaarvu kasvu, kusjuures nt 2002. aastal oli keskmine kasv üle 0,3 %, millest migratsioonisaldo moodustas kolmveerandi ja loomulik iive veerandi. Kasvõi juba sellest saab järeldada, et ELi kuulumisel muutub vähemalt mõne aja pärast ka Eesti migratsioonisaldo positiivseks. Saab välja arvutada, et selle tagajärjel võib eestlaste osakaal langeda juba käesoleval sajandi keskpaigaks alla 50 %.
AR: See on meie iibe, mitte sisserände probleem et meid sel sajandil omal maal alla 50% võib olla. See on puhas populism niiviisi rahvast hirmutada. Miks peaks meie iive iseeneslikult tõusma kui me ei liitu EL-ga? Jah, me peame endale tunnistama et me liigume heaoluühiskonna poole, kus laste arv peres väheneb ja vanurite hulk ühiskonnas suureneb. Selleks on kõik heaoluriigid hakanud liberaliseerima oma immigratsioonipoliitikat. Kuna Eesti areng jätkub ka EL-st välja jäädes, küll aeglasemalt kui sees olles, siis tulevad värvilised siia varem või hiljem sest meil lihtsalt ei jätku töökäsi. Isiklikult olen selle poolt, sest lisaks lisatöökätele muudab see meie ühiskonna vähem ksenofoobiliseks mida täna eurovastased avalikult kultiveerivad. See viib etnilise vaenuni, mis ei ole omane tsiviliseeritud ühiskonnale.
US: Isegi kui see toimuks mõnevõrra hiljem, ei muudaks see olukorda põhimõtteliselt. Palju sõltub ka sellest, kas Venemaa ühineb ELiga — kasvõi järkjärgult, kuigi saamata sealjuures täielikult ELi liikmeks — nagu arvab Mart Helme (ERLi ajaleht Teataja, august 2003). Kui see aset leiab, siis võib põhirahvuste osakaal langeda meil juba sajandi keskpaiku isegi alla 25 %, sest Venemaalt sisserändajad peatuksid kõige meelsamini seal, kus suur venekeelne kogukond ja isegi sugulased on ees ootamas.
AR: Venemaa ei liitu lähema 50-100 aasta jooksul EL-ga. Viisavabadust Venemaaga ennem ei kehtestata kui ta vastab kriteeriumitele, mis välistavad ebanormaalsed ilmingud nagu kriminogeensete gruppide ränne, majanduspõgenikud, relva- ja narkootikumiäri. Selleks läheb Venemaal veel väga kaua aega. Ja kuis ee ka juhtub, siis miks mitte ei võiks kaaluda Venemaa lisamist EL-i. Kuid isiklikult ma ei usu et nii suur demokraatlik riik kui Venemaa EL astumiseks kõlbulikuna tahaks jagada oma suveräänsust Brüsseliga. Siis on ta piisavalt tugev olemaks täiesti sõltumatu, mida meie, eestlased, endale tänases maailmas lubada ei saa kui tahame olla aktiivne riik ja kaasa rääkida maailmapoliitikas. Alternatiiv on muutuda muuseumriigiks, kellest midagi ei sõltu (Andorra, Euroopa väikeriik kes ei kuulu ELi). Mina eelistan Luksemburgi varianti, mis oma väiksusele vaatamata on säilitanud oma keele ja kultuuri EL-i asutajamaana ning täna asub seal nt Euroopa Kohus. Miks mitte ei võiks ühel päeval olla mõni oluline EL institutsioon Tallinnas?
US: Lätis toimuks see kõik märksa varem. Ühtki teist kandidaat- ega liikmesriiki põhirahvuse vähemussejäämise oht lähisajanditel ei ähvarda, sest enamikus neist on põhirahvuse osakaal 90 % lähedal või üle selle, mitmetel isegi 97 — 99 % (A ja O taskuteatmik 2003). Pealegi on enamikus liikmesriikides loomulik iive positiivne, vaid kolmes riigis pisut alla nulli (2002. aastal Saksamaal -0,14%, Kreekas -0,04 %, Itaalias -0,03 %). Seetõttu on suveräänse migratsioonipoliitika kaotus neile praegu tähtsusetu, Eestile aga ülitähtis. See oht tuleks Eestil teatavaks teha ka ELi tasandil ja öelda: vabandage, praegu me ei saa ELi astuda, sest peame tegelema eesti rahva päästmisega, mida me ELis teha ei saa.
8. Eesti — peatselt 3 riigikeelega riik?
US: Mitteametlikult on juba praegu Eestis kolm riigikeelt — eesti-, vene- (1/3 venekeelne elanikkond) ja inglise keel (euroasjade ajamine). Edaspidi keeltekasutus vaid laieneb ja küsitavaks muutub vaid selle otstarbekus ning abi Eesti arengule.
AR: Eesti keelest saab EL ametlik keel. Iga Eesti kodanik saab suhelda euroametnikega eesti keeles ja peab saama vastuse eesti keeles. Kui me ei liitu EL-ga lähme läbirääkimisi pidama inglise keeles, nagu seni suurel määral. Liitumisel esinevad Eestist Europarlamenti valitud saadikud kõnepuldis eesti keeles. Kas seda saab nimetada mitmekeelsuse sisseviimiseks. Tegelikult hakkavad eestlased lisaks heale inglise keelele rääkima prantsuse keelt, mis on oluline suhtluskeel EL-s. Üheski tänases liikmesriigis ei viidud liitumise tulemusena sisse täiendavat ametlikku keelt.
9. Kas talumees peab EL’is adra nurka viskama?
US: Juba ammustest aegadest on selge tõsiasi, et kõige odavam on riikide vallutus mitte sõdadega vaid toidu kaudu. Kes kontrollib toidutootmist ja tarbimist, see kontrollib suuri turge ja terveid riike. Eestlased on aasta-sadu suutnud ennast ise ära toita. Erinevate võõrvõimude all rügamine on seda raskendanud ja selles osas ei too euroliitumine edaspidi kergendust. Euroliidus on põllumajanduspoliitika riik riigis, ülimuslik ning toob kaasa meie senise traditsioonilise põllumajanduse ja toidulaua hääbumise.
AR: Negatiivne tulemus euroreferendumil hävitaks Eesti põllumajandustootjad ning sunniks rahvast valima võõrtoidu või toidupuuduse vahel. Eesti tarbija sööb juba täna importtoitu aastas 10 miljardi krooni eest, omamaist toitu aga ainult 4 miljardi krooni eest. Importteravili moodustab 80% kogu teraviljatarbimisest. Liha imporditakse aastas 40 000 tonni, eksporditakse vaid 10 000 tonni. Eesti põllumajandus on muutunud nii nõrgaks, et ei suuda enam rahvast toiduga varustada. Kui piir oleks praegu kinni. Sellise olukorra on põhjustanud Eesti põllumajandusturu korrastamatus ja ühinemine EL-ga annaks võimaluse turgu korrastada ning põllumehi aidata. Ei Euroopa Liidule tähendaks hoopis jah’i võõrtoidule.
US: Sellega kaasneb korvamatu kahju meie inimeste eluõnnele — tervisele, töövõimele ning ise toimetulekule. See toob omakorda kaasa majandusraskused, sotsiaalsete pingete kasvu, perede lagunemise ning pärsib järeltuleva põlvkonna teket ja edaspidist arengut. Oma toit ja põllumajandus on üks riigi alustugesid. Kelle sööki sa sööd, selle laulu sa laulad. Euroliitumine on toonud juba eelnevalt kaasa meie põllumajanduse kollapsi ja vastupanuvõime raugemise. Viimase kümnendi jooksul on meie tööhõive põllumajanduses vähenenud ligi viis korda ja põllumajanduse osatähtsus SKPs vähenenud üle viie korra. Eesti põllumajanduse ja oma toiduga isevarustamise taandarengu põhjuseks ei ole olnud mitte madal efektiivsus, inimeste saamatus või konkurentsivõimetus, vaid pikaajaline euroliitumise ettevalmistus. See on kaasa toonud ülemkihi sihikindla tegevuse oma riigi mahamüümisel, lisaks siseturu reguleerimatuse ja ebaausa kaubavahetuse E Liiduga. Eesti väliskaubanduse puudujääk on põllumajandussaaduste osas E Liiduga moodustab kokku üle 21 miljardi ning ligi kuni 3 miljardit krooni aastas. Seeläbi on Eesti põllumajandus kaotanud vähemalt 30 000 töökohta. Näilised toetused ja eurohüved ei kompenseeri tekitatud kahju. Eesti oma maad ja põllumeest kaitsev põllumajanduspoliitika on asendatud E Liiduga liitumise ja euro-eufooriaga. Näiteks imporditi Eestisse 2002 aastal põllumajandussaadusi EList üle 6000 krooni inimese kohta. Ainuüksi see summa on suurem kui lubatakse edaspidi euroabisid ühe inimese kohta aastas. Hõivatute arv Eesti põllumajanduses arvestades elanike arvu ja põllumeeste suhet on juba täna 3,5 korda väiksem, kui E Liidus keskmiselt. Paradoks seisneb aga selles, et Eesti ei tohi E Liidu rüpes enam kunagi ennast ise ära toita. Europlaani kohaselt tohime vaid ühe ise toota, teine osa tuleb tingimata importida. Lisaks kaovad ka senised E Liidust ja mujalt kuni 80% subsideeritud ja seniste eksporditoetustega odavamaks muudetud toiduained. Kui N Liidus sai plaanimajanduse raames ületootmise eest preemiat, siis E Liidus vastupidiselt kaasneb ületootmise korral suurte trahvide maksmine ning ka vähestele mõeldud toetustest ilmajätmine.
AR: Ma saan aru hr Silbergi nostalgiast NSVL-du järgi, see on see kuhu eurovastased tahaks meid tagasi viia kuid ületootmisega NSVLs toitsime sandikopikate eest Venemaa avarustes elavaid inimesi. EL-s toidab iga riik oma inimesed ise ära ja kui tahad ja jaksad müüd ühisturul ka teistele aga mitte nii et hävitad teise maa tootja. Ületootmine on probleem ka EL-s aga seda ei õhutada nagu NSVL-s vaid õhutatakse maainimesi leidma tasuvamaid kui jätkuvalt maal elu väärtustavaid tegevusi. Selleks saab EL-lt ka toetust Eesti maainimene kui tal muidugi häid ideid on. Sellise vaesuses edasi elamise õhutamine eurovastaste poolt on vastutustundetu.
US: Näiteks ei tohi kassid ringi liikuda lautade läheduses, rääkimata pääsupesadest räästa all.
AR: Kõik need määrused ja seadused, mis ei vasta EEsti tegelikkusele (ehk on meie üliagarate ametnike poolt EL soovituste toel toodetud) on läbivaatamisel ja juba on tehtud rida korrektiive, et ära muuta nn eurolollused. “Täna kirjutan igale määrusele, mis minu lauale jõuab, resolutsiooni — kas eurohulluste vastu kontrollitud”, ütles hiljutisel kohtumise põllumajandusminister Tiit Tammsaar.
US: Euronõudeid täitmata tuleb loomad lihakombinaati viia või hävitada. Tegelikkus on aga selline, et juba tänases E Liidus tuleb ligi kahel kolmandikul põllumeestest väljaspool põllumajandust tööl käia, sest muidu ei tule ots-otsaga kokku. E Liidu laienemine on kasulik vaid majanduskriisis vaevlevatele praegustele liikmesriikide ladvikule. Maksumaksjatena ja tarbijatena, oma tervise ja eluõnne vähenemise hinnaga maksame me selle mitmekordselt juba täna ja edaspidi ise kinni. Eesti liitmist E Liiduga on hiilivalt ja salakavalalt aastaid ettevalmistatud. Euroliitumine toob juba eelnevate ja edaspidi tekkivate kahjude, tühiste (loe: tekitatud kahju mitte katvate) euroabide ja ähvarduste toel meile kaasa vaid majanduslikke ja sotsiaalseid tagasilööke. See on pöördumatu protsess, kust väljapääsu ei ole veel olemas.
AR: Konspiratsiooniteooriad on alati oportunistidele meeldinud, kes selle abil segadust külvates sogases vees suurt kala loodavad püüda. Ärge uskuge meie skeptikute valesid ja vaadake mis toimub tänastes liikmesriikides ja sealses maaelu arendamises. Kõikjal elatakse maal paremini kui meil. Jah on ka kaotajaid, eriti traditsioonistes põllumajandustootmise sektorites, kus pidi tootmist vähendama või üldse muule orienteeruma. Aga selle tõsiasja salgamine oleks selja pööramine arengule sest üha suurema tootlikkusega põllumajandustootmine ei vaja enam nii palju töölisi kui 50-100 aastat tagasi. Need inimesed võiks maale elama jääda, see on meile loomuomane, aga mitte tegeldes vaid seakasvatuse või viljapeksuga. Turism, infotehnoloogia, alternatiivne- ja mahepõllumajandus on Eestis veel avastamata valdkonnad maaelus.
10. Kelle huvides on liitumine?
US: Euroliidu võltsnägu seisneb solidaarsuspõhimõtte järgimises, ehk mille kohaselt tuleb liikmete vahel võrdselt ja õiglaselt jagada nii hüvesid, näiteks rikkust, kui ka kohustusi. Eesti on rikas nii oma vaimult kui looduslike ressursside poolest. See rikkus tuleb edaspidi jagada ühendatud anumate efekti kaudu ja nivelleerida keskmisele eurotasemele. Rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks. See ongi Eesti kohustus.
AR: Vale väide. Ei ole teada ühtegi juhtumit kus EL institutsioonid oleks teinud ettepaneku nt Inglismaa söekaevandustest natsionaliseerimise korras sütt Prantsusmaale vedama hakata. Miks peaks see juhtuma Eestis nt mõne meie maavaraga? Mingit keskmist eurotaset ei eksisteeri.
US: Põhjus peitub selles, et vanade ja uute liikmesriikide võrdset kohtlemist ei ole ELil kavaski olnud, ehk teisisõnu seda ei nähtud juba 1999. aastal Berliinis kinnitatud finantsplaanis aastani 2006 üldse ette.
AR: Jah sellisel lihtsustatul kujul, et me tuleme ja nõuame samu tingimusi, mis teil vanadel olijatel, tõesti Berliini eelarves ei ole. Küll on aga miljardeid eurosid meie järk-järguliseks järgiaitamiseks. Kujutage ette kui Eesti on EL liige ja 5-6 aasta pärast tahavad liituda Bulgaaria ja Rumeenia, kes tulevad Tallinnasse läbirääkimistele ja nõuavad — me peame saama täpselt sama palju põllumajandustoetusi oma põllumeestele kui täna saab nt mingi Võrumaa tubli talupidaja. Loomulik küsimus oleks meie maksumaksjal — kas ta on selle välja teeninud, kas me saame omale seda lubada ja kas see tasub üldse ennast ära? Samuti mõtlevad tänased EL maksumaksjad (e. avalik arvamus laienemise kuludest ka mõjust mis väljendub nende riikide valitsuste seisukohavõttudes, millest omakorda kujuneb EL seisukoht) et 55% põllumajanduse otsetoetusest võrreldes vanade riikidega on kandidaatriikidele piisav. Kuna see järk-järgult läheneb 100% siis ma ei näe siin suurt traagikat vaid euroskeptikute ehedat rehepaplust — tõmbaks võõra rahakoti tühjaks või võtaks võõra raha vastu aga ütlen ise mis ma sellega peale hakkan. Tõsine ohumärk minu jaoks kui selliseid inimesed peaks Eestis võimu juurde saama (mida ju skeptikud tegelikult euroreformidega loodavad)
US: Sama kinnitas ka Komisjoni president Romano Prodi mõni aeg tagasi oma külaskäigul Eestisse. Probleem ei ole ka mitte võimalikus võrdse kohtlemise saavutamise ajakavas või ebavõrdsuse vahekorras vaid põhimõtteliselt ollakse “uusvaesete” võrdse kohtlemise võimaluste vastu. Viis euroriiki: Inglismaa, Holland, Austria, Rootsi ning Saksamaa on olnud otseselt vastu ELi abile uutele kandidaatriikidele.
AR: Kuulen seda esimest korda
US: Saksamaal on majanduskasv endal nulli lähedane ning pole siiani isegi Ida-Saksa liitumise tagajärgedest üle saanud.
AR: Nulli lähedane ta ei ole, kuid väiksem kui Saksamaa sooviks. Summa summarum on ka Saksa majanduskasvu protsent aastas reaalsummades suurem kui Eesti 5-6% kasv reaalsummades (küsimus tootlikkusest). Idaosa liitmine kujunes kulukamaks kui arvati ja seda ei saa panna EL vaid NSVL süüks kes sealse infrastruktuuri läänest tasalülitas ja inimesed nõukogude sakslasteks tegi.
US: ELi idalaienemise eesmärk on aga seniste liikmesriikide (loe eelkõige Saksamaa ja Prantsusmaa) heaolu suurendamine uute liituda soovivate maade arvelt. Mehhanism selleks on lihtne: senises ja edaspidises (föderaalses) superriigis saavutatakse (ka uute) liikmesriikide sise- ja välispoliitiline kontroll ning mastaabiefektist tulenev majanduslik võit laienenud turgudel. ELiga liituda soovivatest riikidest, s.h. Eestist on saamas aga “uusvaene” rikaste euroriikide hulgas.
AR: EL ei liigu pöördumatult föderaalriigi suunas. Tulevikukonvendis oli 16 riiki, s.h. liikmesriigid, otsustavalt vastu sellisele arengule ja meie põlvkond (1970-datest) ei näe föderaalset EL-i.
