Küsimused esitab DELFI, esimeses raundis vastab Jaanus Raidal ning väitleb Hannes Rumm, teises raundis vahetatakse kohad. Niisiis — gong!

Millal kaob Eesti lipp kui iseseisvuse viimane sümbol?

JR: Eesti lipp vaevalt kuhugi kaob, aga kaob selle lipu moraalne ja eetiline väärtus ning tähendus. Meie riigi lipu all on võideldud, antud tõotusi, kannatatud ja katsumustele vastu peetud. Riigilipp on riigi ja tema rahva võrdkuju. Meie lipuvärvidele antud tähendused sümboliseerivad eestlasi kõige laiemas mõistes, kes usuvad, loodavad ning ka kannatavad –ikka oma kodumaa pärast. EL-ga liitudes pole enam kõik see sama. EL lippgi sümboliseerib ühtset dünaamikat ning harmoonilisust. See on kena, aga meie jaoks puuduvad sellisel sümbolil ajalugu ja traditsioonid või vähemalt ei puuduta see meid oluliselt. Vaevalt EL lippu heisates eestlased silmanurgast pisara pühiksid nagu Eesti oma lipu puhul. Aga muidugi on variant näiteks see, et EL-ga liitudes mõeldakse välja uued lipud, millede sümboolikas oleks ühendatud midagi vana ja midagi uut. Eesti oma võiks sel juhul olla must kaheteistkümne kuldse tähekesega, mis sümboliseeriks eestlaste muret helge eurohiilguse taustal.

HR: Kui odaviskaja Andrus Värnik võidab järgmisel aastal Ateena olümpiamängudel medali, tõmmatakse jälle staadionil vardasse sinimustvalge. Täpselt nii, nagu tänavu ehtis sinimustvalge Pariisi MM-võistluste staadionit.
Usun, et Eesti lipp lehvib tulevikus uhkelt ka selle muinaslinnuse kohal, mille Jaanus Raidal tahab Otepää kanti Euroopa Liidu raha eest ehitada. “Jaanus Raidali sõnul nõuab niivõrd suure ehituse taastamine koostööd nii Eesti riigi kui ka Euroopa Liidu struktuuridega. Suur osa rahast võiks tulla EList, kus pakutakse sellisteks ettevõtmisteks huvitavaid arenguprogramme.” Maaleht, 31. jaanuar 2002.

Kas hinnatõus ja palgatõus astuvad ühte sammu?

JR: Palgatõusu on ees oodata vähestel, kuid hinnatõus ootab meid kõiki. Päris kindlasti ei käi nad ühte sammu. Praegu on Eesti üldine hinnatase umbes 2,5 korda madalam, kui EL-s.
Juba praegu on teada sadu eluliselt rohkem või vähem tähtsat kallinevat tooteliiki. (nt. kütus, suhkur jne.). Üldise palgataseme ühtlustumist prognoosivad aga spetsialistid alles aastaks 2010.a.
Euroopa Liiduga ühinemisel lõpeb vabakaubandus kolmandate riikidega, mis oluliselt muudab paljude kaupade hindasid ja ettevõtete tootmistingimusi. Seetõttu tõusevad paljude toodete tootmiskulud ning pole raske arvata, mille arvel ettevõtjad neid tasakaalustavad — ikka palkade. Samuti toob see kaasa kasvava tööpuuduse, sest kindlasti on tööjõu vaba liikumise ja kasvava immigratsiooni toel keegi nõus sama tööd tegema ka väiksema raha eest. EL lubab eestlasi aga tööle esialgu vaid 5 riiki , kartes tohutut „vaeste sisserännet“ majanduslikesse heaoluriikidesse.
Kõige suurem põhjus suhtuda hinna- ja palgatõusu kiiresse ühtlustumisse skeptiliselt, on aga imelihtne. Paljud ettevõtjaid hoiavad siiani töötajaid madalatel palkadel. Miks peaks olema usku sellesse, et nad hindade kallinedes suurendavad sama koefitsienti järgides ka palganumbreid. Inimesed ei muutu päevapealt.
Palgatõus aga ootab ees praegustel ja tulevastel euroametnikel, kelle tasud hakkavad küündima sadadesse tuhandetesse eesti kroonidesse.

HR: Seitsmeteistkümnest küsitletud majandusanalüütikust 16 olid tänavu arvamusel: Euroopa Liidus kasvavad eestlaste palgad märksa kiiremini kui hinnad. Jutt sadade elutähtsate kaupade kallinemisest on lihtsalt inimeste hirmutamine.
Paar päeva tagasi helistas mulle üks Tartu daam, kes meenutas, et müüs 1992. aasta suvel Tartu turul kurke hinnaga 30 senti kilo. “Tänavu maksavad kurgid sada korda rohkem, ilma Euroopa Liitu kuulumata,” kinnitas see Tartu daam ning lubas euroliidu poolt hääletada.

Muulased Eestis — kasvav probleem.

JR: Kindlast kaasneb EL astumisega probleem teiste rahvaste sisserännuga. Selles poleks ju halbagi, kuid…paljud eestlased ja eelkõige just noored ning haritumad lähevad õnne otsima võõrsile. Osad neist kindlasti loovad seal pered — tekivad vabatahtlikud uued väliseestlased. Oma riiki jäävad elama ja töötama just vanema põlvkonna esindajad ning need, keda nimetame täna „teiseks eestiks“. Meie rahva iive on olnud aastaid negatiivne ja vaevalt see nii ka kunagi paraneb. Oleme seega järjest vananev rahvas. Mõnekümne aasta pärast on töötav elanikkond kahanenud märkimisväärselt.
Olen veendunud, et valdav osa immigrante tulevad Eestisse umbes samadel põhjustel — paremat otsima. Miks peaks noor ja haritud välismaalane arvama, et ta leiab perspektiivi elada ja töötada majanduslikult alles arengujärgus riigis. See toob kaasa „õnnetute“ rahvaste segunemise. Algab majanduslikult raske ja rahvastikult segane ajajärk. Erinevad kultuurid ja rahvad segunevad aastatega ning eestlastest ja eestlusest räägitakse saja aasta pärast minevikus.

HR: Eesti noored hakkavad välismaale kippuma siis, kui Eesti ei ühine Euroopa Liiduga ning meie majandusareng jääb kängu. Iirimaalt lahkusid tegusamad ja targemad inimesed niikaua, kuni riik ühines EL-iga. Nüüd kolivad isegi 1-2 põlvkonda Ameerikas või mandri-Euroopas elanud iirlased tänu euroliiduga kaasnenud majandusedule kodumaale tagasi.

Kelle kukkur kasvab Euroliidu tulles kõige enam?

JR: Arvan, et vähemalt järgmisel kümnel aastal enamus ei saa rääkida kukru kasvamisest vaid suuresti selle kõhnumisest. Kuid mis on saanud kümne aasta pärast nendest paljudest inimestest, kes praegu elavad toimetuleku piirimail või alla selle? Samuti prognoositakse oluliselt tööpuuduse kasvu. Kuid eestlane peab ka järgmisel kümnel aastal elama, kasvatama lapsi ja mõtlema tulevikule.
Kukkur kasvab vaid käputäiel euroametnikel ja kui meie tänast keskmist palka arvestada, siis kohe kõvasti kasvab. Kui meile prognoositakse aastaks 2010 keskmiseks palgaks 11900 krooni, siis euroametnikud hakkavad teenima juba praegu sama palju — EURO-des! Eks töö ole neil ka vastutusrikas, kuid kas siis just kümneid kordi?
Kukkur kasvab kindlasti ka neil, kes enne ega praegu pole suutnud korruptsioonist enda isikliku kasu saamise eesmärgil hoiduda. Petturlus lokkab igal pool, kus on raha. Pole ka praegused EL liikmesriikide ametnikud kõik sellest pahest puutumata, ammugi siis meie praegused poliitikud. Tahaksin meelde tuletada seda, et kahjuks kõigile soovijatele uues Unioonis kõrgelttasustatavaid töökohti ei jätku — pakkumine ületab nõudluse. Paljud peavad oma unistused maha matma ja samamoodi ning ehk kehveminigi jätkama kui siiani. Kas nad ka siis on jätkuvalt euromeelsed või varjutab seda ka mingil moel kibestumine isikliku unistuse õhupalli purunemise pärast?

HR: Põllumeeste sissetulekud kasvavad kõige kiiremini. EL toob juba esimesel liitumisjärgsel aastal Eesti põllumajandusse 1,5 miljardit krooni. See summa jõuab ühel või teisel moel kõigi talunikeni, sest toetuseid on väga erinevaid, alates väiketalude toetusest ning lõpetades investeeringutoetustega suurtootjatele.

Väikeriik on euromassis hüüdjaks hääleks kõrbes.

JR: Me olime juba eelläbirääkimistelgi paljudes küsimustes ainult hüüdjateks, iseasi muidugi, kas see üldse hüüdmine oligi ehk ainult hääletu maigutamine või eestlase igavene püüd end võõraste ees paremana näidata ning häbenemine soodsamaid tingimusi kaubelda. Oleks vale arvata, et kui me endi arvates oleme võrdsed võrdsete hulgas, midagi muutub. Pole ühtegi ajaloolist fakti tõestamaks, et väikerahvaste hääl suurtes liitudes kandev oleks. Ka äris on ikka nii, et kellel raha (aktsiaid) rohkem, see ka otsustab.
Takistuseks võrdne olemaks on ka see, et geograafilise asendi tõttu oleme me Euroopa ääremaa. Ääremaid on aga alati küll objektiivsetel ja subjektiivsetel põhjustel käsitletud teisiti. Vaatame või praegugi oma Eesti riiki, kui minimudelit ühest sotsiaalsest struktuurist. Pole ka meie Kagu — Eesti ja Ida — Eesti kaugeltki võrdsetes tingimustes Toompea võimukoridorides vastuvõetud otsuste suhtes ning kas mõned vähesed nende piirkondade esindajad Riigikogus on täna suutnud midagi oluliselt muuta. Vastus on — ei. Pealehakkamine öeldakse olevat pool võitu, kuid enamuse vastu ei saa meist keegi. Kas me tihti ei tundu endile paremad, targemad, ilusamad ja võimsamad, kui tegelikul oleme? Vahel peaksime end pettumuste vältimiseks siiski analüüsima ka teist silmade läbi. Seekord eksides ei valmista me pettumust aga mitte ainult iseendale, vaid kogu eesti rahvale. See oleks aga suurem katastroof, kui täna EL-st välja jääda ja emotsioonideta veel mõned aastad mõtlemisaega võtta.

HR: Euroopa Liit koosnebki peaasjalikult väikeriikidest. Seetõttu on just väikeriigid need, mis seal suurematele oma tahet peale suruvad. 80 miljoni elanikuga Saksamaa saaks maailmas ka üksinda piisavalt tõhusalt tegutseda, 400 000 elanikuga Luxemburgil on enda kehtestamiseks vaja koostööd teiste väikeriikidega Euroopa Liidus. EL-iga ühinevast 10st riigist 9 on väikeriigid, seega kasvab järgmisel aastal väikeriikide mõju veelgi.

Kas Eestist on EL’le partnerit?

HR: Arukas inimene küsib hoopis nii: kas Eestist on partnerit Soomele, Lätile, Leedule, Poolale, Saksamaale jt EL liikmesriikidele? Kui Soome ajab praegu oma euroasju, siis suhtleb ta Rootsi, Taani, Saksamaa, Suurbritannia jt liikmesriikidega.

Eestis vastandatakse suurt Euroopa Liitu ja väikest Eestit, mis tekitab eestlastes loomulikult alaväärsuskompleksi. Mõni inimene teeb seda rumalusest, mõni eurovastane aga pahatahtlikult kaaskodanike hirmutamiseks. Täiesti ära unustatakse asjaolu, et Euroopa Liit koosneb järgmise aasta 1. mail tõenäoliselt juba 25-st erinevast riigist. Väikseimad neist on ligi 400 000 elanikuga Luksemburg ja Malta, suurim 80 miljoni elanikuga Saksamaa. Need suhtlevad omavahel ja kõik nad kokku ongi Euroopa Liit.

JR: Eestist pole EL-le parnerit, küll aga tõesti teistele tema liikmesriikidele. Iseküsimus on see, et kas me ei võiks neile partner olla ka iseseisva riigina ? Siiani on Eestile partnerlust pakkunud paljud riigid sõltumata EL-st. Kuna Euroopa Liit on ka praegu kujunemis- ja arengujärgus, siis oleks Eestil siiski targem veel mõned aastad oodata ja püüda iseseisva riigina hakkama saada. Ei usu, et EL hakkab oma kiidetud headuses Eestisse teisiti suhtuma, kui praegu. „Tark õpib teiste vigadest, mitte enda omadest“.

Kas Eesti lihttööline suudab olla Euroopa mastaapide juures konkurentsivõimeline?

HR: Lihttöölise käekäik ei sõltu sellest, milline on Euroopa mastaap, vaid sellest, kui hästi läheb tema ettevõttel. Kui näiteks Elcoteqil läheb hästi nagu praegu, siis palgatakse juurde sadu uusi inimesi. Kui mõned aastad tagasi läks Elcoteqil halvasti, siis koondati sadu inimesi. Elcoteqi juhid ja laiemalt Eesti ettevõtjad toetavad innukalt Eesti ühinemist Euroopa Liiduga, sest loodavad sealt endale uusi ja paremaid turge. Lihttöölistele tähendab nende ettevõtte hea käekäik Euroopas kindlamat töökohta ning paremat väljavaadet palgatõusuks.

JR: Tuleb tõdeda, et Eestis asuvad suurettevõtted tegutsevad ja arenevad suuresti tänu välisinvestoritele ja seal on ka lihttööliste olukord parem. Elcoteqi näite varal on tegemist ettevõttega, kelle puhaskasum aastas ulatub peaaegu mitmesaja miljoni kroonini. Ei tohi aga unustada, et meil on ka tuhandeid keskmisi ja väikeseid ettevõtteid. Nemad on samuti vajalikud riigi majandusstruktuuris. Olen kindel, et paljudel nendest on juba praegu olnud raske end kohandada EL nõudmistele vastavaks. See on nõudnud lõivu aga ikka lihttööliste heaolu arvel, kasvõi palgatõusu või kvalifikatsiooni tõstmise näol.
Nendes tingimustes aga ei saa rääkida konkurentsivõimest Euroopas. Tööpuudus on ka Euroopas terav ja kasvav probleem ning seda just lihttööliste seas. Euroopa maades otsib oma kohta tööturul üle 18 miljoni töövõimelise eurooplase.

Avatud uksed ja piirid — küllakutse võõrastele pättidele?

HR: Noored eestlased on korraldanud 130 panga- ja juveeliröövi Austrias, Saksamaal ja Taanis. Mitu pangaröövi on sakslased korraldanud Eestis?
Miks peaks sakslased varastama 5000-kroonise kuupalgaga eestlaste tagant, kui oma kodumaal saavad nad varastada 50 000-kroonise kuupalgaga sakslaste tagant?

JR: Antud näide kujutab eredalt, et vähemalt kümne aasta jooksul pole meil raha ja pole ka võõraid pätte — jäävad vaid omad kelmid, kes siiani on saanud tänu vohavale korruptsioonile täita endi kukruid nii Eesti maksumaksjate kui ka EL rahadega.

Milline mõju on EL-il Eesti sotsiaalpoliitikale?

HR: Sotsiaalpoliitikas teeb iga riik Euroopa Liidus kõik olulised otsused ise — kui suur on pension, kui kõrge on pensioniiga, kui pikk on töönädal jne.
Ometi mõjub EL meie sotsiaalpoliitikale hästi kahel moel. Esiteks sunnib euroliitu kuulumine meie poliitikuid rohkem tegelema ühiskonnas abi vajavate inimestega, et mitte valgeks vareseks jääda. Teiseks suurendab euroliitumisega kaasnev majanduskasvu maksutulude, eriti sotsiaalmaksu laekumist. See omakorda võimaldab riigil maksta senisest suuremaid toetusi ning suuremaid pensione.

JR: Meie sotsiaalpoliitika on ja jääb sõltuma täna liitudes EL-ga tänaste poliitikute suvast ja meie endi majanduse arengust. Kui kaugel me siis nende poliitikutega nimetatud valdkondades jõudnud oleme? Kas tõesti ainus tõukejõud tegelemaks abivajajatega on häbisse jäämine EL eest ? Kas oma rahva „õnnetute hääled“ tõesti teisiti nendeni pole jõudnud ? Minu arvates näitavad need küsimused ilmekalt, kuidas meie sotsiaalpoliitika lähiajal muutuma hakkab. Tooksin näite Eestis paljukajastatud Iirimaa fenomenist, kes on arenenud tänaseks võrdseks EL liikmesriigiks alles ligi kahekümne aasta jooksul ning paljus on selle saladuse võtmeks poliitiline stabiilsus, mis meil puudub.

Kas tädi Maali peab ellujäämise nimel võõrkeeleõpingutele minema?

HR: Igale inimesele tuleb võõrkeelte oskus tänapäeva maailmas toimetulekuks ainult kasuks. Aga enamus Euroopa Liidu kodanikke oskab ainult oma emakeelt ning saab kah kenasti hakkama. Eestiski on juba praegu palju turismitalunikke, kes on umbkeelsed, aga teenivad eurooplastest klientide arvelt väga kenasti.

JR: Ellu jääda võib igati, aga mis elu see on. Kui eesti brändiks on juba praegu „Welcome to Estonia“, siis võõrkeelsus näitab ainult kasvavat tendentsi. EL — ga liitudes saavad kõik küll suhelda oma emakeeles, aga siis ei saa me ka rääkida ühtsest kultuuriruumist. Keel on aga paratamatult rahvuskultuuri üheks osaks. Maali tädi peaks keeli kindlasti õppima, kui isegi mitte seepärast, et kõigist maailma asjadest aru saada , siis seepärast kindlasti, et kunagi ei või teada, mis keelt hakkavad rääkima tema lapselapsed.