Väike meri, suur hüljes

Loomade kroonika: Aleksei Turovski tutvustab põnevaid tegelasi Tallinna Loomaaiast. Sedapuhku teeme juttu hallhülge seltskonnaelust.

Ei tea kui väike või suur see meie Läänemeri on, üks asi jääb kindlaks — suurim mereimetaja selles meie meres on kindlasti hallhüljes. „Väikse mere“ all mõtlen ma tegelikult hüljeste basseini Tallinna Loomaaias.

Neli suurt, üle saja kilo rasket, üsna liikuvat looma suhteliselt väikses basseinis — selline olukord võiks ju tekitada morne kommentaare, et miks te piinate loomi.

Ometi olen ma kõikide pikkade aastate jooksul — suheldes ekskursantide ja muidu loomaaia külastajatega — , kuulnud ainult rõõmsameelseid, lastelt lausa vaimustunud märkusi meie hüljeste basseini kohta. Tõepoolest, peaaegu eranditult, on lapsed vanuseni 10 eluaastat vastanud küsimusele, mis on kõige kihvtim koht loomaaias, nagu ühest suust: „Hüljeste bassein!“ Tõsi küll, kui küsida kes on kõige toredam loom loomaaias, siis reeglina saab vastuseks: „See kiisu, kellele ma sain pai teha!“

Minu jaoks on mõlemad hinnangud, nii hüljeste kui ka kiisu kohta omavahel semiootiliselt seotud.

Ärge vaadake trelle!
Inimene on mittevabadusmärkide suhtes ülitundlik olend. Väga paljud külastajad näevad loomaaias eeskätt trelle, võrke, aedu ja aedikuid, lukke, takistuskraave ning hoiatus- ja keelumärke.

Nii mõnigi külastaja vaatab loomi kui vange, omistades neile kõiki inimesele omaseid, enamasti romantilisi tundeid ja emotsioone — seoses just nimelt vabadust piiravate asjaoludega. Õnneks kohtab viimastel aastatel üha rohkem inimesi, kes suudavad respekteerida teisi liike — piisavalt, et mitte neile pähe määrida inimeste formaliseeritud suhtumist keskkonnamärkidesse.

Hüljeste bassein on külastaja jaoks aga avatud veepind ja hüljeste liikumine vees on niivõrd täiuslik oma keskkonna valdamise näide, et inimesed anduvad nende suurte kiirete, täpsete ja elegantsete ujumismanöövrite vaatamisele ning unustavad hetkeks oma kultuurse kohustuse tunda ausat nördimust liikumist takistavate asjaolude pärast.

Redelist ja trepist üles ei roni
Pean tunnistama, et minu meelest oli hüljeste bassein tõepoolest parim uue loomaia objekt siis, kui loomaaed kolis Kadriorust Veskimetsa. Hallhüljes on suur loom; täiskasvanud isased kaaluvad kuni 300 kilogrammi, emased kuni 200. Päevane toidunorm (ja toiduks on kala) on keskeltläbi 4-5% kehakaalust, kasvavatel loomadel pisut suurem.

Mitte mingil juhul ei tohi hüljeste basseini veepind ehk peegel kattuda ühtlaselt jääga: hüljes satuks paanikasse kui ei näeks läheduses lahtist vett. See on ka täiesti arusaadav — päris ehk kõrvutud hülglased (hallhüljes, viiger jt.), kellel puuduvad nähtavad väliskõrvalestad, toetuvad pinnasel kõhule. Neil on lühikesed esiloivad, tagaloivad aga ei paindu üldse kõhu alla (suur erinevus kõrvukhülglastest, kelle esindajad merilõvid, kotikud jt., kes toetuvad neljale loivale ja võivad vabalt trepist ülesse või alla minna). Seega on hallhüljes kõval pinnasel üsnagi kohmakas ja suhteliselt abitu, kuid vees suudab ta palju enamat kui merilõvi, seda vähemasti kiir- ja kaugujumise osas.

Et jääkatet ei tekiks, peame me talvel hüljeste basseini soojendatud vett lisama ja mingil määral ka soola. Mingit siseruumi meie hüljestel pole ja seda pole ka vaja. Kirjeldatud tingimustes tunnevad nad ennast läbi aasta suurepäraselt. Suvel peame me basseiniseinu pealekasvavatest vetikatest puhtaks küürima küllaltki sageli — sõltuvalt ilmast. Orgaaniliste ainete koormus on basseinis väga kõrge (need, kes söövad, need teatavasti ka…) ning päiksepaistelise ja sooja ilmaga arenevad ainuraksed vetikad basseinis tohutu kiirusega. Kõik need kulutused ja vaev aga tasuvad ennast kuhjaga ära: nii palju rõõmu teevad meie hülged külastajatele.

Edevad hülged
Minu meelest on siin tõesti õigustatud küsimus, kas külastajad teevad meie hüljestele samaväärselt rõõmu, kui hülged külastajatele — see oleks ju ainult õiglane. Võin vastata kindlalt, et enamus külastajatest teevad loomadele rõõmu küll.

Hülged on väga uudishimulikud, nende muljetetarve on ilmselt küllalt kõrge. Kindlasti pakub hüljestele meelelahutust pealtvaatajate reaktsioon nende liikumisele, veest välja vaatamisele ja isegi häälitsemisele (hüljes oskab valjusti norsata, huikuda ja isegi ulguda).

Tihtipeale — saades aru, et publik tõe ja tähelepanuga neid jälgib — kukuvad hülged lausa plikalikult edvistama ning pakuvad välja kõik trikid, mis meelde kargavad. Kahjuks tuleb aga ette ka olukordi, mil külastajad teevad loomadele tõsiselt halba. Näiteks siis, kui basseini midagi visatakse.

Kurb lugu Ambraga
Räägin teile loo suurepärasest emasest hallhülgest Ambrast, kes elas meil 16 aastat. See pole kaugeltki kõrge vanus hallhülge jaoks, kuid loom suri just külastajate tegevuse tagajärjel. Aastaid ja järjekindlalt pildus keegi basseini mulda ja rohtu täis topitud plekist joogipurke ja ükskord tabas purk Ambra silma. Mõne aja pärast sai kellegi viskest vigastada ka tema teine silm. Tulemuseks oli kae, mis nõrgestas Ambra nägemist.

Paljudel inimestel on komme visata basseinidesse ja purskkaevudesse münte. Arvatavasti on see komme kunagise vetevaimudele ohverdamise tava rudiment. Arusaadav… vetevaimud on tõsised müütilised tegelased ja alateadlik soov mõnd punast krossikest annetades ennast nende vastu kaitsta, ei kujuta iseenesest midagi halba. Välja arvatud olukorrad, kus münte või ükskõik mis muid esemeid visatakse veekokku, mis on kellegi püsikodu.

Mündid kujutavad endast vase, tsingi ja nikli sulamit. Need metallid satuvad vette ja oma mikrokogustes stimuleerivad vetikate ning sinibakterite arengut. Soojade päikesepaisteliste päevadel paljunevad need organismid veekogus siis mitmekümnekordselt. Vesi muutub läbipaistmatuks, mingil määral lausa toksiliseks. Vaene poolpime Ambra pidas helkivaid mündikesi ilmselt kalakesteks. Ta püüdis neid ja neelas alla — nii nagu hea nägemisega hüljes teeks näiteks kilude puhul. Tulemuseks olid tuhanded metallimürgitusest tekkinud maohaavandid, mida me lahkamisel avastasime. Metallimürgituse allikaks oli ligi 140 grammi münte, mida me õnnetu looma maost leidsime. Nii et rõhutan veelkord — ka hea nägemisega hüljeste, krokodillide, kilpkonnade, kalade, veelindude jne. veekogudesse mitte midagi (ja kindlasti mitte münte!) loopida ei tohi!

Hüljeste magamistuba
Et seda lugu positiivsel toonil lõpetada, teatan rõõmuga — hülged, kes liikumatult basseinipõhjas lebavad, ei ole surnud, või komatoossed loomad, vaid nad magavad.

Hallhüljes suudab oma 12-15 minutit õnnelikult basseinipõhjas unenägusid näha, misjärel ta aeglaselt uuesti pinnale tõuseb, nina veest välja pistab ja oma väga suurtest ning kitsastest ninasõõrmetest kopsud ja bronhid puhtaks puhub. See tegevus toimub vägeva nohina ja norskamise saatel ning seejärel laskub hüljes aeglaselt basseinipõhja tagasi, et oma uinakut jätkata.

Pange ka tähele, et neljast hülgest magavad sedasi tavaliselt kaks või kolm ja mitte kunagi kõik korraga, sest keegi peab ju ka ringi ujuma ja magajaid valvama. Magades päeval põhjas või oma lesila peal öösel, tajub hüljes suurepäraselt (oma tundlike vuntside abil) väiksemaidki vee- ja õhuvõnkeid.

See ettevaatlik, uudishimulik ja nii omapärane loom väärib igati mõistmist ja respekti — on ju meie kirde-läänemere kalavarud üsna terved suurel määral vaid tänu sellele, et Eesti vetes tegutseb mitu tuhat suurt ja väga aktiivset kalastiku biomelioraatorit, kelleks on hallhülged. Nagu kõik kiskjad, valivaid ka hallhülged hamba alla panekuks eelkõige haigeid ja nõrku saakloomi.