Väidetav genotsiid Gruusias pole väljamõeldis
Tbilisi loomulikult ei saanud vähemaga vastata. Venemaa kaevati genotsiidi eest lausa rahvusvahelisse kohtusse. Meelde tuletatakse ka Suhhumi langemisel 1993. aastal surnute suurt hulka, mida grusiinid tõlgendavad Suhhumi massimõrvana. Ja nüüd, kui Abhaasia väed Kodori oru vallutasid, on tõsine oht, et ohvrite hulk ei piirdu otseses lahingutegevuses langenutega.
Ligemale 45 000 grusiini, kes ikka veel Abhaasias elavad, on selge kättemaksuhirmu all. Ja sama puudutab neid inimesi, kes elavad Gruusia kontrolli all olnud kolmandikus Lõuna-Osseetiast. Tbilisi väidab, et vaherahu jõustamise varjus on osseedid asunud tapma ettejuhtuvaid grusiine.
Veel kolm päeva varem rääkisid osseedid, kuidas edasi liikuvad Gruusia väed ettejuhtunud osseete tapsid.
Sõjas hukkub inimesi ka juhuslike kuulide läbi, kuid genotsiidisüüdistused eeldavad sihilike tapmiste tõendamist. Kuni sõltumatuid teateid ei tule, ei saa neid võtta muu kui propagandana.
Kontrollida pole õigupoolest võimalik ei Moskva ega Tbilisi etteheiteid. Kui Gruusia pealetungiga 8. augustil kaasnes tuvastatav inimeste pagemine, siis nüüd on osseetidest külaelanikele kodutee siiski valla. Gruusia poolele põgenenud kasvatavad aga koduta jäetud inimeste hulka veelgi. Etniline puhastus toimub, kuigi selle mastaape on veel vara hinnata.
Etniline puhastus on sõdadega kergesti kaasnev nähtus. Pommirünnakute eest põgenevad kümned tuhanded inimesed sõjakoldest võimalikult kaugele. Nende kodud võivad pommirahes hävida, aga nad ise jäävad elu. Kui tulemuseks on kestev rahuleping, on neil ehk kunagi võimalik ka koju naasta ja majad uuesti üles ehitada. Ent lahendamata konfliktid sulgevad kodutee. Ja nii ongi Gruusias juba 14 aastat ligi 200 000 Abhaasia põgenikku, kelle naasmine osutus võimatuks.
Massimõrvu tuvastada on aga palju keerulisem. Esiteks sooritatakse neid tavaliselt salaja. Vaid kadunud isikute otsimine ja juhuslikult ühishaudadele sattumine võib tõde paljastada.
Seda, kui palju inimesi mõrvati Suhhumi langemisel 1993. aastal Abhaasia ja Vene üksuste kätte, ei osata ikka veel öelda. Arvatakse, et aastatel 1992–1994 peetud sõjas, mida apsuad peavad oma iseseisvussõjaks, olevat hukkunud kokku 10 000 inimest. Ka pagendati peaaegu kõik grusiinid ja kreeklased Abhaasiast. Lõuna-Osseetia kriisis 1990– 1992 hinnatakse hukkunute arvu 3000-le ja ka seal oli märgatav hulk sõjapõgenikke. Lisaks veel 1993. aasta Gruusia kodusõda zviadistide vastu. Gruusias olevat sel ajajärgul hukkunud kokku ligi 20 000 inimest ja kodudest välja aetud 300 000.
8. augustil Tshinvali pommitamisel väidetavalt hukkunute hulka (1600 inimest) ei kinnita veel ükski sõltumatu allikas. Ka ei paista linn olevat siiski nii maatasa, nagu osseedid väidavad. Kuid tsiviilohvreid seal kahtlemata oli ja vähemalt sadades. ÜRO räägib 100 000 sõja-põgenikust, aga enamik neist saab loodetavasti koju naasta. Milline on seis konkreetsetes Lõuna-Osseetia ja Abhaasia külades, kust lahingutegevus üle käis, võib vaid oletada.
Human Rights Watch (HRW) protestib selle vastu, et Vene väed kasutavad vastaste tulistamisel Grad- ja Uragan-rakette, mis külvavad valimatut hävingut ka tsiviilelanikkonna hulgas.
Džavasse jõudnud HRW esindajad tuvastasid, et venelased ja osseedid üritavad esitada ka oma võitlejaid hukkunud tsiviil-isikutena. Samal ajal tunnistasid kohalikud, et peaaegu kõik mehed olid läinud sõtta.
Ka Amnesty International möönis uudiste vastuolulisust, kuid neil olevat kindlad tõendid, et Gruusia sõja mõlemad pooled on tulistanud tsiviilobjekte. Ja vähemalt osa nendest rünnakutest on liigitatavad juba sõjakuritegude alla.
Rahvusvaheline Punane Rist ja ÜRO põgenikeagentuur on alustanud abisaadetiste toimetamist Gruusiasse, kuid äsjasesse sõjatsooni pole nende esindajad veel pääsenud.
