Vaid lausloll maksab niisama 5000 eeki
Mul on kaks emakeelt ja olen seotud kahe kultuuriga, kuid millegipärast on mulle ühiskonna poolt üks valik antud – kas meie või nemad. Minu „kuldset keskteed“ ei mõista kumbki pool.
Kes ma olen Eesti Vabariigis? Eelkõige muidugi kodanik. Rahvus – see on keerukas küsimus, ausalt öeldes ei teagi vastust. Etniliselt tõenäoliselt slaavlane, kultuuriliselt tõenäoliselt eestlane. Tarbin eesti kultuuri tõesti rohkem kui vene oma.
Aga Eestis kultuuri ei austata, veel vähem teiste oma. Jah, teeme küll iga nelja aasta tagant laulu- ja tantsupeo, aga igapäevaselt? Teatris käime? Kultuurisaateid vaatame? Muidugi mitte!
Meil on Võsareporterid, välismaalt imporditud Top-Gearid jne. Mida me aga pakume slaavlastele? Ei midagi, nõuame hoopis, et õppigu parem keel ära. Seega tarbibki kohalik slaavlane peaasjalikult vene meediat.
Olen alati olnud arvamusel et eestlasel on talenti keelte peale. Slaavlastel on jällegi raskusi keeltega. Tegelikult ma väljendasin ennast valesti - neil on raskusi eesti keelega. Mõni elab siin juba kuuskümmend aastat ja saab vaevu sõnagi suust.
Need inimesed on sellised... nagu minu ema. Kord küsisin ema käest „Mama, a pochemu ty ne vyuchila estonskij yazyk?“ Ema ütles: „Hotela, no mne skazali sto etogo ne nada“. Ja nii ta ongi, mu ema hääletas eesti iseseisvumise poolt, käis tööl, maksis makse, kasvatas üles poja ning aastal 2009 teatas keeleinspektsioon, et tema keeleoskus on puudulik.
Mu ema ei teadnud, et tal on vaja keelekategooriat saada, ta on ju Eesti Vabariigi kodanik, kes sai kodakonduse „esimese Wabariigi“ põhiseaduse järgi. Isa ütles ettenägelikult, et „nad hakkavad varsti nu**ima“. Hakkasidki, 18 aastat hiljem.
Tegelikult peaks eesti keele õpe olema tasuta kõigile kodakondsuse taotlejatele. Eestlasi ning keele valdajaid on niigi ligikaudu miljon, miks peaks selle eest veel maksma?
Süsteem on aga üles ehitatud järgmiselt: 1. Maksa raha õppeks 2. Kui saad kategooria, saad raha tagasi. Põhimõtteliselt nagu juhiloa saamine. Aga seda ta paraku ei ole. Keeleõpe pole lollimängimine ning eesti keel on juba oma olemuselt raske. Annab tuupida 14 käänet ja neil vahet teha.
Et eesti keelt suhtlustasandil vallata, peab selles keeles ka suhtlema, ning selleks peab olema arvestatav eestlaste kogukond. Mul ei ole olnud veel õnne näha umbkeelset venelast Tartus, küll aga on raske leida eesti keelt valdavat inimest näiteks Narvas.
Peab olema lausloll, et maksta 5000 krooni saamata keelekategooriat. Eriti masu ajal, mil tuhat inimest nädalas kaotab töökoha, on sellised väljaminekud lihtsalt võimatud. Hariduse ja kvalifikatsiooni saamine antud oludes on seega takistatud absurdsetel põhjustel – raha puudumise pärast. Ärge tehke ilusat eesti keelt rahaks, jagage seda – tasuta.
