Sel korral ei too Edgar Savisaare vastaste kaotus Keskerakonna siseheitluses kaasa siseopositsiooni lahkumist, sest võim on neil juba peaaegu käeulatuses. Samuti ei tasu oodata mingeid kättemaksuoperatsioone. Savisaar võib neid ju soovida, aga tal pole selleks enam jõudu. Erakond on tal võidust hoolimata käte vahelt libisemas.
Keskerakonnas pole inimesed sugugi rumalad, nad teavad, et neil on üksteist vaja. See hoiab neid koos. Kõik, kes tahtsid lahkuda, on seda juba teinud. Eriti oluline on ühtsus selleks, et püsida Tallinnas võimul ka peale 2017. aasta kohalikke valimisi.
Aeg on selgelt Simsoni leeri poolel. Tema tugipunktiks on Keskerakonna riigikogu fraktsioon, mille volitused kestavad veel kolm ja pool aastat järgmiste valimisteni. Neil on rahulikult aega oodata.
Savisaare lood on võidetud valimistest hoolimata palju kehvemad. Tema ees on lähiaastatel mitu väljakutset, millest igaüks võib ta murda. Kõigepealt on käimasolev kriminaalasi, mille prokuratuur üritab igal juhul kohtusse saata.
Süüdimõistvast otsusest enam tuleb Savisaarel karta kohtuistungitel avalikuks saavat infot tema asjaajamise kohta. Osa sellest võib olla piinlik, teine osa võib näidata teda ebameeldivas valguses. Massilist püsitoetajate lahkumist pole küll põhjust oodata, aga vaid 53 protsendi häältega sisevalimised võitnud mehe jaoks on ka väike toetuse langus probleem.
Väga kriitiline on küsimus ta vaimsest ja füüsilisest tervisest. Ametlik retoorika on optimistlik, aga talle lähedal seisvad inimesed teavad tõde kõige paremini ja see mõjutab kahtlemata nende otsuseid. Kui nad ikka näevad, et Savisaare kustub vaikselt, siis väheneb nende hirm selle ees, et Savisaar saab midagi teha nende karistamiseks. See omakorda muudab keskerakondlased julgemaks Savisaare võimalikele karistusoperatsioonidele vastu seismisel.
Jah, Savisaart sisevalimistel toetanud inimesed on Keskerakonna juhatuses ülekaalus, aga samas on vaid mõned neist tõsiusklikud, kes teevad kõike, mida iidol käsib. Keskerakonna juhatuses on ülekaalus ratsionaalsed inimesed, kes teavad, et arvaku Savisaar mida tahab, Keskerakonnale on kasulik olla võimalikult ühtne.
Peamiseks põhjuseks on kahe aasta pärast saabuvad kohalikud valimised, kus Keskerakond peab jälle Tallinnas absoluutse enamuse saamiseks kõvasti pingutama.
Päris mitmed Simsoni toetajad võtsid eelmisel valimistel Tallinnas kõvasti hääli. Kas tõesti on Savisaar valmis loobuma Jüri Ratase toodud 8017 häälest. Või Mihhail Korbi 2672 häälest? Ka paljud teised Simsoni leeri inimesed tõid kohalikel valimistel Tallinnas sadu hääli. Osa neist häältest läheks küll arvatavasti mõnele teisele keskerakondlasele, aga milleks riskida?
Kohalike valimiste võitmine Tallinnas on just Savisaare ülesanne. Ta on ühemõtteliselt sidunud Keskerakonna võimulpüsimise Tallinnas oma isikuga. Seetõttu on just tema ülesanne panna valimisteks kokku tegus meeskond.
Savisaare tegevust jälgivad ärevalt sajad keskerakondlased, kelle saatus sõltub võimulpüsimisest. Kui neile tundub, et Savisaar ei pinguta piisavalt või ei suuda mõnel muul põhjusel valimised ära võita, lähevad need inimesed väga, väga närvi.
Kohalikel valimistel on Savisaarel kaks võimalust: ta kas kaotab võimu Tallinnas ja on sellega kõigest ilma või võidab taas ja sel juhul jääb kestma praegune olukord.
Kui Savisaar on edukalt seljatanud kohtuprotsessi, tervisemured ja kohalikud valmised, alles siis saabuvad 2019. aastal riigikogu valimised, kus Simsoni leeri jaoks lähevad asjad keerulisemaks.
2019. aasta riigikogu valimiste ajal on Savisaar juba 68-aastane. Tema võimalus esitleda end Eesti tulevikuliidrina on veel kahtlasem. Millise sõnumiga läheb ta peaministrikandidaadina valimistele? Paneb jälle Rahvarinde filmi käima? Laulvast revolutsioonist on selleks ajaks möödunud juba 30 aastat.
Järgmiste riigikogu valimiste ajaks on Keskerakonnal veel enam vaja peaministrikandidaati, kes suudab end usutavalt esitleda tulevikuliidrina. Kadri Simsonil pole seetõttu tõesti põhjust liigselt muretseda.
Savisaar võib ju mõelda, et ta valib oma järeltulija ise välja. Samas saavad seda teha vaid need liidrid, kes lahkuvad oma võimu tipus, nagu hiljuti Andrus Ansip. Savisaar on aga suurema osa oma poliitilisest kapitalist ära kulutanud iseenda peale ja seetõttu pole tal enam vajalikku jõudu, et enda järeltulijat võimule aidata. Lisaks on ta ümbritsenud end kahvatute tüüpidega, kellest poleks Simsonile vastast.
2011. aastal võitis Savisaar sisevalimised 59 protsendi häältega, sel aastal sai ta vaid 53 protsenti. Sama tempoga jätkates on tal 2019. aasta sügise sisevalimiste ajaks enamus parteis läinud.
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
