Vahur Koorits: Venemaa oht Eestile on tegelik. Lühikonspekt sotsidele
Ent Jaak Alliku mõtted selle kohta, kuidas Venemaa pole Eestit kunagi rünnanud ja tema selgitused, et eesti rahvas on ebaoluline, tahtejõuetu ajaloo objekt, tõid teravalt välja ühe veel suurema probleemi, mis on mind sotside puhul häirinud. Nimelt kardan ma, et paljud neist ei võta piisavalt tõsiselt seda ohtu, mida Venemaa Eestile kujutab.
Muidugi olen ma nõus, et paremerakonnad manipuleerivad Vene ohuga, paisutades seda suuremaks. Nii IRL kui Reformierakond on oma toetuse kasvatamiseks erinevatel hetkedel puhunud vaenuleegile uut hapniku juurde. Eriti selgelt nägime me seda Pronkssõduri loo juures. Aga sellest hoolimata on Venemaa Eestile ainus tõsine julgeolekuoht ja jääb selleks veel kauaks.
Ka kõige heatahtlikum vaatleja peab tunnistama, et Venemaa ei austa praegusel ajal Eesti õigust valida oma liitlasi ja kuuluda nendesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, millega me liituda otsustame. Samuti ei austa Venemaa Eesti õigust teha iseseisvalt oma kodakondsuspoliitikat ja kirjutada ajalooõpikuid oma äranägemise järgi. Lisaks pretendeerib Venemaa mingile "mõjusfäärile", kuhu me kuuluvat ja millega kaasnevat mingid täpselt selgitamata Venemaa õiguseid Eesti üle.
Vaieldamatu tõsiasi on, et Venemaa tegeleb Eestis aktiivse spionaažiga ning Vene eriteenistused tegelevad hoogsalt siinsete sündmuste mõjutamise ja Eesti destabiliseerimisega. Sõjaliste õppuste käigus on viimastel aastatel harjutatud kõigi kolme Balti riigi ründamist.
Sotside ja laiemalt vasakpoolsete probleemiks on Eestis olnud, et neid seostatakse kommunistliku okupatsioonirežiimiga ja kaheldakse nende valmisolekus Eesti iseseisvuse eest seista. Vasakpoolsed on olnud Eesti poliitikas viimased 20 aastat üsna jõuetud just seetõttu, et eesti inimesed pole uskunud, et nad võtavad Eesti julgeoleku kaitsmist tõsiselt.
Sotside toetus on teinud viimase kahe aasta jooksul läbi peadpööritava tõusu, aga tasub märkida, et see on toimunud ajal, mil Eesti-Vene suhted on vaikselt paranemas ja ka riigisiseselt pole enam olnud erilisi rahvuskonflikte. See toetus võib kiirelt kaduda, kui inimestes tekib kahtlus, et sotsid ei võta Eesti julgeolekut tõsiselt.
Eesti iseseisvus on enamiku eestlaste jaoks baasväärtus, mille peale ehitatakse kõik ülejäänud väärtused. Sotsiaalpoliitikast, maksudest ja kultuurist tahab keskmine eestlane rääkida siis, kui julgeolek on tagatud. Eestlane hoolib küll oma heaolust, naabritest ja pehmetest väärtustest, aga ta teab samuti, et Siberis oli külm ja anti kehvalt süüa.
Viimaste valimiste ajal tundusid mulle sotside programmis paljud asjad sümpaatsed, aga nende seisukoht kaitsekulude osas tundus mulle silmakirjalik ja ebaselge, mistõttu nad jäid mu häälest ilma. Kui sotsid ei suuda Eesti julgeoleku tagamises veenvad olla, olen ma valmis välja kannatama Andrus Ansipit peaministrina aastani 2019.
Ma pole tõenäoliselt ainus, kes eeldaks küll praegusest mõnevõrra erinevat majanduspoliitikat, aga kes tahaks praeguse kaitsepoliitika jätkamist. Minusarnaste grupp ei pruugi ju olla suur, aga poliitikas otsustavad võidu ja kaotuse üsna väike hulk inimesi. Võiduks on vaja kokku koguda suurem koalitsioon kui teine pool suudab.
Paljud sotside toetajad on asunud Allikut kaitsma. Ma loodan, et sotsid ei arva seetõttu, et Alliku seisukohad pole probleemsed. Sotside püsitoetajate seas võivad sarnased vaated ju olla levinud, aga tasub arvestada, et sotside toetuse tõus on toonud nende ridadesse inimesi, kelle jaoks taolised sõnavõtud on vägagi ootamatud ja ehmatavad. Nemad võivad hakata oma seisukohtasid ümber mõtlema.
Eesti julgeolek on teema, mis algab kohaliku venekeelse elanikkonna integratsioonist ja lõppeb sõjalise riigikaitse ja NATOga. Need teemad on omavahel tihedalt seotud, sest kõige tõenäolisemad sõjalised ohustsenaariumid algavad sellest, et Eestis toimuvad eri rahvusgruppide vahel vägivaldsed konfliktid.
Sotsidel on aeg pakkuda selles osas välja veenvad poliitilised seisukohad, mis algavad integratsioonist ja lõppevad liitlassuhete ja sõjalise riigikaitse korraldamisega. Samuti peavad sotsid veenma valijaid, et nad võtavad julgeolekut tõsiselt. Lõppude lõpuks kaitsevad liitlased Eestit vaid siis, kui Eesti ise ennast kaitseb.
