Vahur Koorits: Toomas Hendrik Ilves on välispoliitilise mõtlejana suur bluff

 (169)
Vahur Koorits: Toomas Hendrik Ilves on välispoliitilise mõtlejana suur bluff
Foto: Eesti Ekspress, Tiit Blaat

President Toomas Hendrik Ilvese välispoliitilisi tekste lugedes tundub mulle, nagu ma loeks oma politoloogia bakalaureuseõppe konspekte uuesti üle. Ilves kordab oma kõnedes suurt osa politoloogia aabitsatõdesid ja mõnede kuulsamate autorite väiteid.

Alustada võiks Melose dialoogist, mida Ilves armastab väikeriikide olukorda käsitledes tsiteerida. Tegemist on vaieldamatult olulise tekstiga, mistõttu nii mina kui paljud teised üliõpilased oleme seda kunagi esimesel kursusel rahvusvaheliste suhete sissejuhatuses õppinud. Jah, tekst on väärikas, ent kas sissejuhatava kursuse materjali tsiteerimine on ikka eruditsioon?

Maikuus pahandas Andres Herkel oma blogis, et ajakirjandus ei võtnud põhjalikumalt analüüsida Ilvese nädal varem Lennart Meri konverentsil peetud kõnet. Ma nüüd analüüsiks seda natuke, ent ma pole kindel, kas tulemus on päris see, mida Herkel mõtles.

Pärast pikka sissejuhatust jõudis Ilves õppetundideni, mida Ida-Euroopa riikide üleminek demokraatiale on meile andnud. Ilvese sõnul on demokraatia edenemiseks presidentaalsest süsteemist parem parlamentaarne valitsemissüsteem ning proportsionaalne valimissüsteem on majoritaarsest parem.

Selles kõiges pole midagi uut, sedasama väitis juba Arend Lijphart oma raamatus "Demokraatia mustrid", mille järgi mina õppisin ülikoolis kusagil 2.-3. kursusel ja mis 2009. aastal on tõlgitud ka eesti keelde.

Ilves lisas, et apoliitiline avalik teenistus on politiseeritud avalikust teenistusest parem. Jälle pole siin midagi uut, soovitan lugeda Max Weberit, kes ütles sama juba saja aasta eest. Seejärel läks Ilvese tekst juba huvitavamaks, nimelt nimetas ta paljude lääneeurooplaste üleolevat suhtumist Ida-Euroopasse varjatult rassistlikuks. Taoline väide on palju originaalsem ja seda tuleb lugeda tema ainsaks tegelikult värskeks teesiks selles kõnes.

Ilves kordab ammu teada tõdesid, ent ta teeb seda talle omasel kõrgil moel. Ilves kirjutas aastal 2005 ajakirjas Diplomaata artikli „Kuidas valida, mida tõlkida?“ Selles arutleb Ilves selle üle, milliseid julgeoleku ja välispoliitika teemalisi raamatuid tasuks eesti keelde tõlkida.

“Ma ei arva, et välispoliitika on mingi kõrge teadus või kunst. Pigem on see oskus, tarbeteadus, mis eeldab, nagu tarbekunst, teatud annust loovust, aga palju rohkem teadmisi, mis tulevad lugedes. Sestap arvan, et välispoliitika praktikat kirjeldav lektüür on palju olulisem kui teooria, vähemalt seni, kuni teadmised on puudulikud ja lugemus väike. Täppisteadused lähtuvad põhimõttest, et teooria peab seletama fakte, kuid tarbeteadust, nagu on välispoliitika või diplomaatia, ei seleta üksi teooria, mistõttu näemegi pseudoteooriaid, arutelusid “diskursusest” ja “narratiivist”, mis praktiseerivale diplomaadile võivad anda muhelemisrõõmu, aga palju edasi ei vii,” kirjutas selles Ilves.

Kõigepealt peaks märkima, et Ilves on haritlase kohta hämmastavalt üleolev oma eriala teoreetilise kirjanduse kohta. Ent vaatame, milliseid raamatuid ta siis peab tõlkimise vääriliseks. Ära mainitakse Samuel Huntingtoni “Tsivilisatsioonide kokkupõrge”, Robert Kagani “Paradiisist ja võimust”, Halford MacKinderi “Democratic Ideals and Reality” ja Thukydidese “Peloponnesose sõja ajalugu”.

MacKinderi pole ma neist neljast raamatust lugenud, ent ei Huntington ega Thukydides pole käsiraamatud algajale diplomaadile. Mõlema peamiseks väärtuseks on just autori teooriasse laskuv arutluskäik, mistõttu jääb arusaamatuks, miks teooriapõlglik Ilves tõi esile niivõrd filosoofilised teosed. Ja kui teooria on ikka oluline, siis miks need teosed? Mis Kagani puutub, siis “Paradiisist ja võimust” on päevapoliitiline pamflett, mille olulisus on juba praeguseks oluliselt kahanenud.

Ent viidatud ja tsiteeritud teostest võib-olla olulisemadki on autorid, keda Ilves ei tsiteeri, nende seas näiteks Hans Morgenthau, Kenneth Waltz või John Mearsheimer. Nad kõik on Thukydidese intellektuaalsed järeltulijad, mistõttu neil oleks Ilvesele tõenäoliselt palju huvitavat öelda, kui ta oleks nende olulisemaid teoseid lugenud.

Jah, te lugesite õigesti, ma kahtlustan, et meie välispoliitika eksperdist president pole lugenud väga suurt osa rahvusvaheliste suhete teooria klassikalisi teoseid. Mingi ime siis, et ta tõsise näoga räägib ammutuntud käibetõdesid -- ta lihtsalt ei tea, et see kõik on juba ammu ära kirjutatud.

Ida-Euroopa riikide reformikogemusest rääkides sattus ta eelmainitud kõnes võrdleva poliitika maale, millest ta on lugenud veelgi vähem. Seetõttu sattuski ta piinlikku olukorda, teavitades meid tõdedest, mida Max Weber juba saja aasta eest kirja pani. Pikkade mõtiskelude käigus on Ilves korduvalt taasleiutanud jalgratta.

Siinjuures olen ma täiesti nõus väitega, et minu kriitika on tüüpiline põlvkondadevaheline maadejagamine, mille käigus noored mehed ütlevad vanadele, et nood on ajale jalgu jäänud ja ei saa enam maailma asjadest aru. Ma nimelt olen üsna kindel, et kui Ilves oleks 30 aastat noorem, siis poleks tal mingit lootust samasuguse austava kohtlemise osaliseks saada. Ilvese maine välispoliitikaeksperdina tuleneb ikka üsna otseselt 1990. aastate ühekordsetest oludest.

1990. aastatel tekkis Eestil järsku väga suur vajadus välispoliitika tundjate järele, ent isegi lihtsalt mingisugusegi välismaa kogemusega inimesi oli vähe. Nii tunduski Eesti patrioodist välispoliitikahuviline Ilves taeva kingitusena ja ta tegigi kiiret karjääri. Õppinud oli ta küll psühholoogiat, mis selgitab ta juhuslikku lugemust rahvusvaheliste suhete alal, kuid sellel iseõppinute ajal ei seganud see kedagi.

Ent tundub, et ka paadunud praktikuid vaevab mõnikord peale raske tööpäeva lõppu küsimus, et miks asjad ikka on nii, nagu nad on. Ilves proovis sellele küsimusele vastata, ent samas ei viitsinud ta läbi lugeda seda, mida eelnevad mõtlejad samade küsimuste kohta juba arvanud olid. Ent ometi hindab suur osa eestlasi teda just kui välispoliitilika eksperti ja selle teema arvamusliidrit, mitte kui lihtsat praktikas osavat diilimeistrit. Välismaal pole meie prohvet kahjuks kuulus, teda kasutatakse kas või tavaajakirjanduses väga vähe, rääkimata natuke spetsiifilisemast erialaajakirjandusest, nagu näiteks Foreign Affairs.

Ent kodumaal on ta hinnatud, osaliselt ka seetõttu, et pimedate maal on ka ühe silmaga mees kuningas. Peaaegu kõik ülejäänud diplomaadid ja arvamusliidrid olid ju kunagi samasugused asjaarmastajad, ajaloolased ja ajakirjanikud, kes kõigepealt said ameti ja siis hakkasid töö käigus käsitööoskusi omandama. Taolises seltskonnas paistis Ilves silma.

Vahepealsel ajal on aga juba tubli 15 aastat või nii õpetatud Eestis sellist sotsiaalteadust nagu politoloogia, mille üliõpilastelt eeldatakse eriala teooria süstemaatilist selgeksõppimist ning omajagu lugemist. Tublimad on oma kirjanduse ka hoolega läbi tudeerinud ning praeguseks on tekkinud omajagu 30. eluaasta ringis inimesi, kes omavad süstemaatilisi teadmisi rahvusvahelistest suhetest ja sellega seotud erialadest.

Loodetavasti tähendab see, et 10-20 aasta pärast ei pea me kuulama, kuidas tõsise näoga tarkuse pähe triviaalsusi räägitakse ja selle eest maruline aplaus saadakse.