Vahur Koorits: tõenäoline, et altkäemaks oli Tallinna Sadama juhtide eraäri ja Reformierakonna huvid olid mujal
Tallinna Sadama ja Reformierakonna seoseid otsivad inimesed hauguvad vale puu all, kui nad kahtlustavad, et osa altkäemaksuraha võis partei kassasse jõuda. Milleks viia raha parteile, kui selle saab endale jätta? Mitteparteilisena mõeldud asutuste nagu Tallinna Sadam, maavalitsuste ja teiste riigiasutuste enda kontrolli alla saamine on väga kasulik, aga vaja on mõista seda, milleks seda kontrolli vaja on.
Tallinna Sadama juhid Ain Kaljurand ja Allan Kiil võisid võtta altkäemaksu miljoneid eurosid. On tõenäoline, et see oligi nende eraäri ja keegi Reformierakonnast ei teadnud sellest midagi. Reformierakonna huvid olid mujal.
Tõenäoliselt oli skeem sarnane sellega, mida Venemaal kasutab võimul püsimiseks Vladimir Putin. Tema nõuab oma alluvatelt teatud asjade tegemist ja vastutasuna saavad nad oma haldusalas teha, mida tahavad, sealhulgas ohjeldamatult varastada. Arvatavasti pidid ka Kaljurand ja Kiil oma poliitilistele isandatele vastu tulema, kui nood mingit teenet soovisid ja tänutäheks said Kaljurand ja Kiil sadamas aastaid takistamatult askeldada.
Paljudele natuke
Mida tahavad siis poliitikud sellisest ettevõttest nagu Tallinna Sadam? Kõigepealt võib juhtuda, et poliitikul on ettevõtjast sõber, kes tahab Tallinna Sadamaga äri ajada. Ettevõtja räägib reformierakondlasega, kes räägib Neinar Seliga (sadama nõukogu pikaajaline juht), kes räägib Kaljuranna või Kiiliga ja see võibolla aitab tehingule kaasa. Hiljem, võibolla lausa aastaid hiljem teeb ettevõtja reformierakondlasele vastuteene.
Sellise skeemi üks tuntumaid juhtumeid oli, kui 2007. aastal keelas majandusminister Juhan Parts sadamal osta ühte maatükki, mille tegelikuks omanikuks peeti tollal reformierakondlasest ettevõtja Märt Vooglaidu.
Teiseks võib juhtuda, et reformierakondlasel on sõber, pereliige või armuke, kes vajab tasuvat tööd. Reformierakondlane räägib Seliga, kes räägib Kaljuranna või Kiiliga ja inimene leiab endale töökoha, mida ta muidu ei saaks. Sellised asjad paistavad avalikkusele silma vaid siis, kui töökoht tekitatakse mõnele riigikogust välja jäänud poliitikule, aga see on vaid jäämäe veepealne osa.
Kolmandaks on poliitikutel ka sadama tulude jagamisel oma roll. Mõistagi on jutt sponsorrahadest. Tallinna Sadama kasumist 1,5 protsenti jagatakse sponsorluseks. EPL kirjutas suvel, kuidas raha said just need spordialaliidud, kellega oli seotud mõni mõjukas reformierakondlane.
Põhimõtteliselt võiks sadam ju kanda kogu kasumi riigieelarvesse, kust raha saaks seda vajavatele asutustele laiali jagada, aga siis ei teki ju kusagilt seda reformierakondlast, kes saab ajada rinna kummi ja öelda, et just tema ajas raha välja.
Just sadama sponsorraha jagamine tõi Neinar Selile kaasa seni suurima häda, sest ta on jäänud seni kahes kohtuastmes süüdi toimingupiirangu rikkumises. Sadama nõukogus hääletas Seli Eesti Olümpiakomitee toetamise poolt, olles ise Olümpiakomitee president.
Võimalik, et mingi osa rahast on jõudnud ka parteikassasse, aga parteikassa on vaid üks väike osa suurest võimulpüsimise masinavärgist.
Selle asja nimi on patronaažipoliitika. Riigi raha jaotatakse väikeste summadena paljude vahel laiali. Tulemuseks on, et on palju inimesi, kes on Reformierakonnalt midagi saanud ja seega on neil põhjust toetada Reformierakonna võimu jätkumist. Patronaažipoliitika on näiteks Ladina-Ameerikas kujunenud tõeliseks nuhtluseks, sest parteid kasutavad seda, et võim täielikult enda kätte haarata ja seda lõputult enda käes hoida.
Autorollo
Tallinna Sadama juhtumi valguses tasub meelde tuletada ka Autorollot. Autorollo skandaal pole ei ajakirjanduse ega uurimisorganite hea töö tulemus, vaid me teame sellest pooljuhuslikult. Lihtsalt läks nii, et üks Autorollo võlausaldaja oli valmis kulutama väga palju oma isiklikku raha, et see skandaal päevavalgele tuua.
Ilma selle ühe inimese pingutuseta ei teaks me Autorollo skandaalist midagi. Me peaksime Keit Pentus-Rosimannust endiselt ausaks inimeseks. Ta oleks endiselt minister, võibolla lausa peaminister. Kui aga Autorollo asi tuli välja vaid juhuse tõttu, siis kui palju on sarnaseid juhtumeid, millest me midagi ei tea ega saagi teada seni, kuni Reformierakond püsib võimul?
Mis on toimunud näiteks sellistes rahapumpades nagu EAS või KIK? Teate, kes oli väga pikalt EASi nõukogu liige? Kalev Lillo. Teate, kes on KIKi nõukogu liige? Kristen Michali naine Evelin Oras. Muuseas, Kalev Lillo abikaasa Terje on Lennuliiklusteeninduse ASi nõukogu liige.
Ajad muutuvad
Reformierakondlased tundsid end pikka aega puutumatuna. Neile ei tundunud, et ülalmainitud teod oleksid kuidagi ebaseaduslikud või ebaeetilised. Nad suutsid peale järjekordse omadele soodsa otsuse langetamist rahulikult minna kaamerate ette ja öelda, et korruptsioon pole mitte lihtsalt kriminaalkuritegu, vaid ka julgeolekuoht. "Mis te vingute, vaadake, kui hea riigi me teile teinud oleme," oli nende suhtumine.
Reformierakonna soojast sõpruskonnast väljaspool olijad nii ei arva. „Hämmastav, kui alatult Tallinna Sadam käitub,” sõnas sel suvel Eesti Päevalehele tundmatuks jääda soovinud spordijuht, kelle alaliit jäi rahast ilma. „Raha jagatakse vaid omadele. Esitasime samuti ühe taotluse, teise taotluse, kuid ei midagi. Kui uurima hakkasime, öeldi, et lootust pole, me ei tunne õigeid inimesi.”
Poliitikud ja ka avalikkus on tõesti pikka aega siiralt uskunud, et korruptsioon on vaid Keskerakonna probleem. Ülalmainitud omadele teenete tegemise poliitika pole aga lisaks Reformierakonnale sugugi mitte võõras ka IRLile. Ka õiguskaitsjad on hakanud sellega tõsisemalt tegelema.
Tõesti, korruptsioon on ka julgeolekuoht. Need, kes jäävad väljapoole sõpraderingi, tahavad ka samu hüvesid, aga põrkavad vastu nähtamatuid seinasid. See tekitab pahameelt.
Mida enam kasvab avalikkuses veendumus, et poliitika on Eesti üks korrumpeerunumaid valdkondasid, seda suurem on surve ka kaitsepolitseile tegeleda ka poliitilise korruptsiooniga. Seda survet võimendab ka Venemaa rünnak Ukrainale, mis on oluliselt pingestanud rahvusvahelist olukorda.
Kaitsepolitseinikud teavad hästi, milline saatus tabas nende eelkäijaid nõukogude okupatsiooni ajal. Eston Kohveri jätkuv vangistus vaid võimendab tunnet, et olukord on kriitiline. Sellises olukorras ei tasuks ühelgi poliitikul uskuda, et tema isamaalisus, toetus NATOle, Euroopa Liidule või mis iganes teisele tähtsale ideele annab kaitse korruptsiooni tõrjumisega tegelevate ametkondade eest.
