Võtame kaks pikalt vindunud teemat, mis pole Reformierakonna tõttu kuhugi jõudnud - takerdunud haldusreform ning välisfirmade komme emafirmale "laenu andmise" ja muude trikkidega Eesti riigis tulumaksu mitte maksta. Omavalitsuste sundliitmist sisaldanud haldusreformi laskis Reformierakond põhja juba 2001. aastal, kui pukis oli veel Kallas ning tema järeltulija Andrus Ansip on lihtsalt seda liini säilitanud.

Ettevõtete tulumaksuvabastus reinvesteeritud kasumilt oli Kallase üks peamisi saavutusi erakonna juhina ja jällegi on Ansipi ajal süsteemi muudetud vaid niipalju, kui hädapäraselt vaja, säilitades maksimaalselt Kallase reformi.

Mõned teised praeguse murekohad on esile kerkinud peale Kallase lahkumist Brüsselisse, aga jällegi on neid lahendatud tema vaimus. Näiteks üksikvanemate elatisraha probleemi lahendamiseks elatisrahafondi loomine on miski, mida tõrjudes käitub Reformierakond puhtas Kallase vaimus. Sotsiaalse kindlustatuse järjekindel murendamine on samuti miski, mille 1995. aasta Kodanike Riigi Kallas heaks kiidaks. Küll aga oleks huvitav teada, mida Kallas arvaks pidevast jamast töötukassa ümber.

Seetõttu ei tasu Kallaselt olulisi muutusi oodata, vaid pigem võib juhtuda, et üsna pea hakkab Kallas kõlama nagu Ansip. Ka Kallase senised viited sellele, mida ta teisiti teeks, ei ärata suurt usku, et midagi oluliselt muutub.

Kallas lubas küll ühiskondlikke debatte ja kõike juurdekuuluvat. Elame-näeme. Praegu tekib aga tunne, et tulemas on lihtsalt veel natuke 90. aastate stiilis turuliberalismi loenguid, ei muud. Kallas meenutab sellega natuke neid IRList pettunult lahkunud kampsuneid, kes oluliselt muutunud riigis proovivad teha 90. stiilis rahvuslikku erakonda. Nõukogude ühiskonnast jäänud probleemide lahendamisel oli tollal sellel kõigel oma väärtuslik roll, aga aeg ja probleemid on muutunud.

Lisaks teistsugusele suhtlemisstiilile pole Kallas seni midagi väga olulist lubanud. Tema peamiseks lubaduseks oli ühendada Eesti ülejäänud Euroopa Liiduga Rail Balticu ja korraliku maantee abil. Ka nende lubaduste osas tasub olla kriitiline. Rail Balticu peamine pluss on, et Euroopa Liit maksab lõviosa selle ehitusest kinni.

Läbi Pärnu Läti piirini neljarealise I klassi maantee ehitamine on aga praeguse liikluskoormuse juures ebavajalik ja pole selge, kust peaks kahaneva rahvastikuga riigis tulema see kasvav autoliiklus. Kaubavedude kasv maanteedel on ju mõeldav, aga samas peaks ka Rail Baltic just samasid kaubavedusid raudteel vedama.

See kõik paneb praegusel ajal küsimuse alla ka Ansipi üheksa-aastase valitsemisaja saavutused. Mida on ta siis võimul olles ära teinud? Pensioniea tõstmine 65 aastani on ainus märkimisväärne reform, millel on pikaajaline kasulik mõju. Peaaegu kõike ülejäänut iseloomustab meeleheitlik soov kärpida kulutusi ja kraapida juurde lisaraha, et riigieelarvet enamvähem tasakaalus hoida. Kas tõesti jääb Ansipi peamiseks pärandiks üks muudatus Tallinna linnaruumis ehk Pronkssõduri viimine teise kohta?