Rahvusvahelised suhted inspireerivad paljusid tugitoolianalüütikuid, kellele meeldib “paljastada” sündmuste tegelikke tagamaid. Tegelikult ei paljasta nad midagi, vaid kordavad lihtsustatud kujul üle kas marksistlikku, realistlikku või liberaalsete rahvusvaheliste suhete teooriate mingeid punkte. Seetõttu tasub nende teooriatega natuke lähemalt tutvuda.

Karl Marxi järglased

Rahvusvaheliste suhete marksistlik teooria ütleb, et sõdade ja muude sündmuste taga on materiaalsed põhjused ehk omavahel võistlevate kapitalistide ja nende kontrolli all olevate riikide võitlus maavarade, turgude ja muu väärtusliku pärast. Marksistliku teooria tüüpiline väide on, et mingi sõja või muu sündmuse taga on kellegi huvi saada endale mingi ala nafta, gaas, turud või muu.

Praeguse Ukraina kriisi ajal on marksistliku analüüsi üheks näiteks artikkel, mis viitas, et Krimmi hõivamise põhjuseks on selle lähedal meres olevad gaasivarud. Üks teine artikkel seletas mässuliste keskuse rajamist Slovjanskisse sellega, et selle linna all on suured kildagaasivarud.

Iraagi sõja ajal ja ka teiste Lähis-Ida kriiside ajal on väga tavalised jutud sellest, et selle kõige taga on USA soov saada endale sealne nafta. Kõik need väitjad jätavad tähelepanuta, et Iraagi nafta ja selle müügitulud jäid ikkagi Iraagile. Sõda Iraagis oli samas nii kallis, et Iraagi naftatuludest poleks piisanud selle kinni maksmiseks ka siis, kui jänkid oleksid kogu tulu endale võtnud.

Realism

Realism on imperialismi teooria. Realistlik teooria kujunes välja Ameerikas ja see põhineb paljuski Euroopa riikide käitumisel 18.-19. sajandil. Realism rõhutab suurriikide omavahelist võitlust maade ja mõjusfääride pärast ja paneb erilist rõhku sellele, kuidas suurriigid tasakaalustavad omavaheliste liitudega esilepürgivaid suurriike.

Realismi nimetus on mõneti ekslik, sest see on siiski vaid üks teooria, mitte tegelikkuse reaalne kirjeldus. Realism suudab selgitada üsna hästi ebademokraatlike suurriikide käitumist, Vladimir Putini tegevuse mõistmisel on sellest teooriast palju abi.

Kui keegi hakkab Ukraina kriisi puhul rääkima NATO laienemisest, NATO baasidest Krimmis, Venemaa julgeolekumuredest või sellest, et Lääs ronib Venemaale liiga külje alla, siis need on tüüpilised realistlikud argumendid. Mõnikord räägivad sellist juttu küll padupunased ameerikavihkajad, aga oma argumendid laenavad nad Putini vahendusel realistlikust teooriast, mis omal ajal oli loodud vähemalt osaliselt selleks, et pakkuda alternatiivi marksistlikule rahvusvaheliste suhete teooriale.

Liberaalsed teooriad

Liberaalseid teooriaid on tegelikult mitu, ent nad kõik lähtuvad traditsioonilistest liberaalsetest väärtustest nagu vabadus, demokraatia, inimõigused ja vabakaubandus. Liberaalide hinnangul on inimõigusi ja demokraatiat vaja toetada ka väljaspool oma riigi piire, sest see toob tulu kogu maailmale.

Lääneriigid lähtuvad Ukraina konfliktis suuresti liberaalsetest väärtustest, sellal kui Venemaa käitumine tuleneb traditsioonilisest imperialismist. Venemaa arvab ekslikult, et lääs üritab tõmmata Ukrainat ELi ja NATO liikmeks, sest vastuseis sellele on tegelikult tugev ka läänes. Konflikti tegelik põhjus on selles, et lääs ei ole valmis tunnistama ega hakka ka kunagi tunnustama seda, et Venemaal kui asjassepuutumatul riigil võiks olla mingi vetoõigus küsimuses, kas Ukraina liitub lääne organisatsioonidega või mitte. See pole lihtsalt Venemaa asi, sest Venemaal pole Ukraina üle mingit õigust.

Demokraatliku rahu teooria on praegusel ajal liberalismi üks olulisemaid teese, seda osaliselt ka sellepärast, et sellel on politoloogia jaoks ebatavaliselt täpne ennustamisvõime. Nimelt on avastatud, et demokraatlikud riigid ei sõdi omavahel. Nad mitte ainult et ei sõdi omavahel, aga nad ei näita üles ka mingeid tavapäraseid märke sellest, et nad peavad üksteist julgeolekuohuks. Kui mõni Eesti poliitik kritiseerib jälle NATO Euroopa liitlasi selle eest, et nood kulutavad riigikaitsele liiga vähe, siis vähese kulutamise põhjuseks ongi see, et nad ei tunne end oma demokraatlike naaberriikide poolt ohustatuna.

Demokraatliku rahu nentimine tähendab omakorda, et demokraatlike riikide ringi laiendamine on hea eesmärk. Iraagi sõda küll diskrediteeris mõtte sellest, et demokraatiat võiks levitada jõuga, aga samas leitakse, et kui ühiskond on oma sisemises arengus jõudnud piisavalt kaugele, et demokraatiat proovida, siis on see ühiskond aitamist väärt.

Ukraina puhul leitakse läänes, et Ukrainas on pinnas demokraatia jaoks piisavalt küps. Ukraina muutumine stabiilseks demokraatiaks aitaks oluliselt laiendada demokraatliku rahu turvalist mulli, mille sees olevad riigid ei pea julgeoleku pärast muretsema.

Nagu teada, on Putini arvamus demokraatiast hoopis teistsugune. Tema jaoks on demokraatia oht tema võimulpüsimisele ja seega on ta valmis tegema väga paljut, et Ukraina demokraatia läbi kukutada. Jällegi näeme me põhimõttelist konftlikti, kus lääs peab demokraatia levikut Ukrainasse kasulikuks oma turvalisusele, sellal kui Putin peab sama asja ohuks oma võimulpüsimisele ja võimul ta peab püsima, sest vastasel juhul satub ohtu tema isiklik turvalisus.