Vahur Koorits: Kõige hullem ehk Ansipi lahkumine on Reformil alles ees

 (122)
Vahur Koorits
Vahur KooritsFoto: Vallo Kruuser, Ekspressi arhiiv

Unustage Silver Meikar, Autorollo, ülbus ja majandusraskused – Reformierakonna suurimaks probleemiks on vajadus leida Andrus Ansipile väärikas järeltulija. Ühtegi piisavalt head kandidaati pole ja ka senised kandidaadid kukuvad eri põhjustel järjest ära.

Järjekordset skandaali kommenteerivad arvamusliidrid jõuavad aegajalt nukra tõdemuseni, et niikuinii ei muuda see suurt midagi, sest valdav osa valijaid jälgib poliitikat väga pealiskaudselt ning ei oska ega viitsi süveneda skandaalide sisusse. Seetõttu on skandaalide ära kannatamine poliitikutele jätkuvalt hea lähenemine. Kõige korralikumad valijad kipuvad tihti olema keskealised ja vanemad naised, kelle sisuline huvi poliitika vastu on enamasti kesine. Aga Ansip neile meeldib ja paljud hääletavad just tema pärast Reformierakonna poolt.

Ma olen oma elus Ansipist väga palju halvasti rääkinud ja kirjutanud, mistõttu on õige, et ma tooks välja ka tema tugevused. Eeldatavalt suudab Ansip olla võimul peaaegu kümme aastat, mis on Eesti jaoks enneolematult kaua. Nii edukas poliitik ei saa olla õhku täis tühi kott, temas peab olema midagi.

Ansipis on ühendatud rida edukale poliitikule väga olulisi omadusi. Loodus on teda õnnistanud hea välimusega, mida ta omakorda toetab sportliku eluviisi, kalli riietuse ja väärika olekuga. Ta on hea jutuga. Ta on küll agressiivse olekuga konfliktiolukordades, kui tema autoriteedile heidetakse väljakutse, aga kui tema juhirolli kahtluse alla ei panda, on ta väga hea ja sundimatu suhtleja, kes suudab isegi tema suhtes kriitilised inimesed ära võluda.

Seotud lood:

Ansip mõjub asjalikuna, sest väga hea mälu tõttu pillub ta peast fakte ja numbreid ning mõjub seega usaldusväärsena. Ansipi statistikalembuse üle tehakse küll nalja, aga numbrite ja faktide alternatiiviks on loosungeid täis poliitloba, mida valijad reeglina põlgavad.

Hea faktitundmine on ka selge märk, et Ansip on väga töökas. Kõik need numbrid ja faktid on pärit mingitest materjalidest, mille ta on läbi töötanud. Töökus ja valmisolek ohverdada peaministri ameti nimel näiteks oma õega suhtlemine näitab, kui väga Ansip tahab peaminister olla. Valijatele aga meeldib, kui poliitik võitleb nende häälte nimel ega lähe mütsiga lööma.

Samas on Ansip lubanud, et tema enam järgmist valitsust ei moodusta. Tema võimalike järeltulijatena nimetati umbes aasta eest kõige enam kolme inimest – Kristen Michalit, Keit Pentus-Rosimannust ja Urmas Paeti. Praeguseks on neist kaks esimest skandaalide tõttu mängust väljas, uue tegijana on aga tõsiselt kaalumisele tulnud Hanno Pevkuri kui skandaalivaba probleemilahendaja nimi. Paet ja Pevkur on küll tugevamad kandidaadid kui ükski teine alternatiiv, aga võrreldes Ansipiga tema parimatel päevadel on mõlemal tugevaid puudujääke.

Esiteks on nad mõlemad välimuselt natuke hallid ja igavad kujud, kelles puudub selge isikupära. Paet mõjub ka natuke lodevalt. Nad ei eristu millegagi teistest pintsaklipslastest, sellal kui Ansip tõuseb seltskonnas alati selgelt esile.

Mõlemad on suhtlejatena korrektsed ja viisakad, mis on Reformierakonna ministrite käitumist arvestades küll teretulnud vaheldus, aga samas kalduvad nad seetõttu tühja poliitretoorikasse, mis tekitab valijates pigem tüdimust.

Ma olen siiani rõhutanud välimust ja käitumist, sest need on poliitiku puhul tähtsad teemad. Valijatele lähevad need tihti korda enam kui poliitilised seisukohad. Ent vähemalt Paeti puhul on samuti kaheldav, kui väga ta ise ikka tahab peaministriks saada. Pevkuri puhul pole selge, kui palju ta on valmis pingutama, et peaministriks saada. Reformierakonna suurimaks konkurendiks on aga sotsid, kelle juht Sven Mikser on selgelt näidanud oma valmisolekut väga palju rabeleda.

Kui ükski kandidaat ei sobi väga Ansipit asendama, siis kas võiks äkki lasta tal siiski edasi Reformierakonna juhiks jääda? Ka see pole hea lahendus. Ansipi aeg on selgelt möödas, tema maagia inimeste peal on haihtunud ja teade tema jätkamisest tekitaks arvatavasti uue raevupuhangu Reformierakonna vastaste seas. Igavesti ei saa Reformierakond Ansipi populaarsuse najal sõita, asendajat aga pole.

See omakorda paneb küsimuse alla Reformierakonna pikaajalise koha Eesti poliitikas. Enne Ansipit ei saanud Reformierakond kunagi riigikogu valimistel 20 kohta täis ning arvati, et selle erakonna ideoloogia ei võimaldagi seda. Ansipi ajal on aga kahtedel valimistel saadud üle 30 koha. Praegused trendid arvamusküsitlustes aga viitavad, et peale 2015. aasta valimisi võib Reformierakonda uuesti tabada 18-19 kohaga erakonna saatus. Sel juhul satuks kahtluse alla ka oravapartei roll juhtiva paremerakonnana. Reformierakondlastel on, millest mõelda.