Vahur Koorits: Kaitseväge pole mõtet kärpida mundris bussisaatjateks
Iroonilisel kombel võib see minna ka väga kalliks, sest kui poole pealt otsustatakse prioriteete muuta, lähevad senised investeeringud raisku.
Ent miks just 2 protsenti SKTst ja mitte mõni muu number? Viide NATOle on vaid pool vastusest. Jah, NATO liikmete jaoks on kaks protsenti SKTst soovitatav number, ent see pole mingil juhul kohustus. Sellest vähem kulutavad riigid ei ole mingil juhul oma rahvusvaheliste kohustustega vastuolus.
Ent Eesti puhul on siin üks väike “aga”. Nimelt on Eesti valitsus juba 12 aasta eest võtnud endale vabatahtlikult kohustuse viia kaitsekulude tase kahe protsendini SKTst. Selle mõistmiseks tasub meenutada toonast olukorda, mis erines praegusest nagu öö ja päev.
Aastal 1999. sai võimule Mart Laari teine valitsus ning kuigi liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga juba käisid, ei paistnud NATO avatud ust veel kusagilt. Eesti iseseisev kaitsevõime oli kehv ning kaitsekulude tase oluliselt alla kahe protsendi SKTst, mille olulisust NATO rõhutas. Seetõttu andis Eesti vabatahtlikult lubaduse tõsta kaitsekulutused kahe protsendini SKTst, et anda märku oma NATO pürgimuste tõsidusest. Selle lubaduse täitmine lükkus alati edasi ja alles järgmisel aastal on lootust sellele tasemele jõuda.
Eesti rahvusvaheliste kohustuste seisukohalt on küsimus niisiis selles, kas Eesti peab täitma omale vabatahtlikult võetud kohustusi või ei, sest ametlikult pole kahe protsendi lubadusest loobunud ükski valitsus.
Mis puudutab kaitsekulude kasutamist, siis suudaks kaitsevägi ära kasutada ka 20 protsenti SKTst ja ikka ei saaks mingeid asju osta ja teisi asju teha. Püsiv rahastuslahendus annab aga stabiilsuse, ent lisaks vajab kaitsevägi oma ülesannete täitmiseks siiski teatud hulga raha.
Iga kord, kui kusagil nõuab keegi raha, tekivad mõned poliitikud, kelle arvates tuleks see raha võtta kaitsekuludest. Sellisel juhul kärbitakse kaitsevägi aja jooksul lihtsalt vormi kandvaks tööhõiveprojektiks Tallinna bussisaatjate eeskujul. Taoline kaitsevägi on tõesti raha raiskamine ja selle võiks sel juhul ära kaotada, ent selle mõju Eesti julgeolekule oleks vägagi kahjulik.
Mind häirib väga, et kaitsekulude kriitikud isegi ei ürita pakkuda mingit alternatiivset kava, kuidas väiksemate kaitsekuludega Eesti julgeolekut tagada. Põhimõtteliselt võib ju arutada mitut eri kaitselahendust, ent mitte ükski kaitsekulude kriitik pole isegi viitsinud midagi pakkuda.
Miks me küll eeldame, et NATO meid kaitseb, kui me ise rikume NATOle vabatahtlikult antud lubadust? Kui ikka kindlustuspoliisi maksed tegemata jätta, siis kaotab kindlustuspoliis oma kehtivuse. Kui me rikume NATOle antud lubadust, siis välja meid ei visata, ent toimub vaikne ja vaid asjatundjatele märgatav NATO kaitse vaikne äravajumine. Kaitsekulude kriitik märkab seda alles siis, kui Vene tank talle õue sõidab. Ja kõik iseseisvad kaitselahendid on palju kallimad kui NATO.
Riigikaitse probleemiks on, et selle aluseks olev heidutuse loogika on tavatarkuse pealt raskelt mõistetav. Heidutus tähendab hirmu, et kaklusse minnes saad sa peksa. Seetõttu ei pea enda kaitseks valmis olev riik kunagi ennast kaitsma, ent see kehtib vaid seni, kuni tegelik enesekaitsevõime on olemas. Täpselt samamoodu ei pea poksi maailmameister kunagi kõrtsis tõestama, et ta tegelikult on kõva mees.
Kaitsekulude üheks kriitikuks oli hiljuti ajaleht Äripäev. Äripäevale vastaks ma kõigepealt Mart Laari sõnadega, et iseseisvuse kaotus oli Eesti majandusele kõige kahjulikum asi üldse viimasel sajandil. Ent kui nad seda väidet ei usu, siis pakun ma neile mõned teemad uurivate lugude jaoks. “Sõda kui Allahi õnnistus ehitussektorile,” “Kõige puruks pommitamine kui tõuge innovatsioonile” või näiteks “Vangilaager kui ideaalne keeleõppe keskkond”.
Teiseks väga kaitsekulude vaenulikuks grupiks on haleda südamega naisterahvad, kelle arvates tuleks kaitsekulude arvelt rahastada erinevaid sotsiaalprojekte. Neile pakun ma mõned projektiteemad, millele nad Euroopa Liidu raha taotleda saavad. “Sõjaorbudega kaasnevate sotsiaalsete probleemide lahendamine”, “Teadmata kadunud isikute lähedaste psühholoogiline nõustamine” või “Sõjas vägistatud naiste rehabiliteerimise praktilised raskused”. Just taoliste artikliteemade ja Euroopa Liidu abiprojektide vältimiseks tulebki raha kulutada ka riigikaitsele. Seda vähemalt seni, kuni Venemaad juhib Vladimir Putin.
