Vahur Koorits: Jürgen Ligi võiks lõpetada seente söömise
Viimase 20 aasta jooksul on palgatase kogu aeg olnud Eestis oluliselt madalam kui Soomes, Rootsis või Inglismaal, ent ometi lahkus Eestist välismaale õnne otsima oluliselt vähem inimesi kui Lätist, Leedust või Moldovast. Eestlased püsisid paigal, sest Eesti kiire areng pakkus lootuse paremaks eluks. Lootus, et viie, kümne või kahekümne aasta pärast saab elada Eestis, teha soovikohast tööd ja saada paremat palka oli inimeste jaoks piisav.
Kui tuli majanduskriis ja palgakärped, siis inimesed kannatasid selle esialgu kaeblemata välja, sest oli lootus kiirele paranemisele. Ent praegu on riik välja käinud idee, et enne aastat 2015 pole riigiametnikel üldiseks palgatõusuks mingit lootust. Inimeste usk, et tulevik tuleb parem, sai sellega tõsise hoobi.
Rahandusminister Jürgen Ligi võiks lõpetada seente söömise — arvamus, et aastal 2009 kärbitud palkasid on võimalik hoida külmutatuna aastani 2015, on selgelt soovmõtlemine. Inimesed on valmis püksirihma pingutama 2-3 aastat, mitte 5-6 aastat, eriti kui mujal pakutakse rohkem palka.
Avalik sektor hakkab lihtsalt hääletama jalgadega. Mereväelased lahkuvad praegu massiliselt, sest neil on selleks sobiv võimalus, ent siit või sealt leiavad oma võimaluse ka paljud teised riigiteenistujad ja nii kaotab avalik sektor järjest enam töötajaid. Kusjuures lahkumise põhjuseks pole palk, vaid just perspektiivi puudumine.
Seetõttu on tagumine aeg loobuda palkade külmutamisest ja lubada juba järgmiseks, äärmisel juhul ülejärgmiseks aastaks välja avaliku sektori töötajate 4-5 protsendiline palgatõus. See ei aja Eesti riiki pankrotti, ent aitab säilitada avalikku teenust, mida meil kõigil on vaja.
Otsustajatel ei tasu siinjuures tõlgendada valesti avaliku arvamuse väidetavalt vaenulikku suhtumist riigitöötajate palgatõusu. Keskmisel Eesti inimesel pole reeglina midagi selle vastu, et tema konstaabel palka juurde saab, inimesi ajab lihtsalt tigedaks see, et ülemuste palgad tõusevad kõigepealt ja lihttöötajad saavad palgatõusu, kui raha üle jääb. Ent just nii kipub Eestis tihti olema.
