Vahur Koorits: eestlased kui aafriklased Seine'i ääres
Euroopa immigratsiooniprobleemide üheks põhjuseks peetakse seda, et Euroopasse jõudnud immigrandid ei taha koju jäänud sõpradele ja sugulastele tunnistada, et nad ei elagi Euroopas muretut jõudeelu, vaid peavad tihti üsna kehvades tingimustes hakkama saama. Nad ei taha lihtsalt Aafrikasse jäänud kaaslastele tunnistada, et unistuste maale Euroopasse jõudes polegi nad jõudnud maale, kus raha kasvab puu otsas.
Nädala alguses kirjutasin ma sellest, et selle kümnendi lõpuks ei ole tõenäoliselt enam võimalik töölisi leida, kui pakutav palk on madalam tuhandest eurost kuus.
Kriitika artikli suhtes tuli ootamatust suunast - nimelt leiti, et 1000 eurose brutopalgaga elu on euroopa tasemest väga kaugel juba praegu, rääkimata seitsme aasta pärast. Muude asjade hulgas leiti, et praegused 1000 eurot sööb inflatsioon nii kiirelt ära, et seitsme aasta pärast on sama ostujõu tagamiseks vaja pigem 1500 eurot.
Sellist juttu kuulates tulevad meelde muretust Euroopast unistavad aafriklased. Tutvuks siiski natuke päris Euroopaga ja võrdleks seda praeguse Eestiga.
Paljude aafriklaste unistuste riigis Prantsusmaal on miinimumpalk praegu 1430 eurot (Soomes pole miinimumpalka). Keskmine palk Prantsusmaal on umbes 2400 eurot. See on rohkem kui Eesti keskmine palk, aga pange selle palga juurde nüüd kinnisvara hinnad, mis on Prantsusmaal või Soomes Eestist oluliselt kõrgemad, kui jätta välja subsideeritud sotsiaalkorterid kõigi nende spetsiifiliste probleemidega. Ärme räägi isegi röögatult kallist Pariisist, ka sellises linnas nagu Bordeaux küsitakse 20m2 korteri eest 400 eurot kuus ja hinnad lähevad sealt vaid üles, kui just pole tahtmist korterit kulude vähendamiseks jagada.
Just seda teevadki nii Eesti kalevipojad Soomes kui aafriklased Prantsusmaal - nad elavad kambakesi väikestes korterites, et kinnisvara pealt kokku hoida.
Peale kinnisvara on ka teenused oluliselt kallimad. Kohv ja õlu maksavad väljas käies vähemalt 5-6 eurot ning viisaka prae eest tuleb maksta vähemalt 12-15 eurot. Ent just väljas söömas käimine ja puhkamine on see, mis on eurooplase elustandardi juures nii ahvatlev.
Soomes töötavad eestlased pigem ostavad poest alkoholi ja süüa ja söövad-joovad seda oma pisikeses korteris koos teistega. Taoline elustiil on tegelikult ka ainus, mis Soome või Prantsusmaa elukallidusega riikides võimaldab madala sissetulekuga inimestel raha kõrvale panna, et seda koju saata ja kodus käies end hästi tunda.
Lühiajaliselt võib ju nii elada, aga natuke pikemas perspektiivis avastatakse, et uuel kodumaal on suurem osa immigrante võtnud sisse koha ühiskonnaredeli üsna madalatel astmetel ning kohalike moodi elamiseks on vaja veel enam vaeva näha. Paljud saavad sellega hakkama, aga mitte kõik.
Selle põhjuseks on omakorda see, et jõukus ja vaesus on tegelikult tähapäeval pigem suhtelised, mitte absoluutsed. Tegelikku nälga ja kodutust on Euroopas vähe, pigem on probleemiks inimeste võimetus eluaseme ja toidu jaoks raha teenida.
Vaesus tähendab Euroopas seda, et naabril on kallim auto, suurem maja ja ta käib perega eksootilisemal puhkusereisil. Taoline vaesus ei kao ka mitte kuhugi ära, sest alati teenib keegi teistest rohkem. See tekitab omakorda pideva tunde, et midagi on puudu ja kusagil on elu alati parem. Rahu saamiseks tuleb leppida teadmisega, et alati on kusagil keegi, kes elab sinust jõukamalt.
Kuna lisaks palkadele on Eestis ka elukallidus madalam, saavad eestlased endale praegu lubada umbes kahte kolmandikku sellest, mida saavad endale lubada soomlased või prantslased. See pole rahuldav, aga see pole ka katastroofiline.
