Vahur Koorits: Eesti riigi kättemaks

Kui sa reedad Eesti riigi Venemaa kasuks luurates, siis sa jääd vahele, sind pannakse pikaks ajaks vangi, kogu su vara konfiskeeritakse ja sulle jääb elu lõpuni külge reeturi talumatu märk. See on sõnum, mida Eesti riik saadab järjekordse reeturi Vladimir Veitmani vahistamisega.

Kaks aastat pensionil olnud Veitmani vahistamise järel puhkesid spekulatsioonid, kui suurt kahju tema tabamine Vene eriteenistustele tekitas. Mingi praktilise võidu see võibolla kaitsepolitseile annab, aga pole tõenäoline, et kaitsepolitseist juba pensionil olev Veitman enam venelastele väga väärtuslik oli.

Küll aga tegi kapo Veitmani vahistamisega enda elu ajutiselt väga raskeks. Lühikese aja jooksul on juba teine nende töötaja jäänud vahele spionaažiga ja suureks plekiks on ka korruptant Indrek Põder. Uut hoogu saavad need, kes küsivad "kes valvab valvurite järele?".

Päris mitmes riigis oleks pensionil olev ja sisuliselt kahjutu Veitman seetõttu rahule jäetud, et jama vältida. Eestis mitte. Põhjuseks pole mitte niivõrd põhimõttekindlus, vaid kindel kavatsus muuta Vene eriteenistuste jaoks Eesti järele spioneerimine võimalikult raskeks. Selleks tuleb aga võimalikke spioone hirmutada karmide karistustega ning lubadusega neid halastamatult taga ajada.

Veitmani puhul on paljuski õigustatult keskendutud tema minevikule KGBs. Ent Veitman oli juba pensionil ja üsna pea ühinevad temaga pea kõik ülejäänud, kelle minevikku jäävad kompartei ja KGB. Peale on kasvamas uus põlvkond tippjuhte, kes on liiga noored, et neil oleks kunagi KGBga kokkupuudet olnud. Kunagist koostööd KGBga ei saa nende värbamiseks enam kasutada, mistõttu Vene eriteenistused peavad midagi muud välja mõtlema.

Kindlasti nad midagi ka välja mõtlevad. Uues olukorras kavatseb kapo aga nende elu võimalikult raskeks teha. Kuna kunagisi KGB-sidemeid ei ole peatselt enam võimalik uute agentide värbamisel kasutada, siis peavad Vene eriteenistused välja mõtlema mingi motivatsioonipaketi, näiteks suure rahapataka, millega võimalikke spioone ahvatleda.

Antud olukorras on asjaolud vaikselt liikumas eestlaste kasuks. KGB dokumentatsioon on suures ulatuses Venemaale viidud ning meie teadmised KGB kunagisest võrgustikust on piiratud. See andis Venemaale suure eelise. Nagu öeldud, on see eelis aga kadumas.

Venelased peavad võimalikke reetureid meelitama, eestlased aga hirmutama. Sellepärast tehtigi Veitmani vahistamise järel pressikonverents, kus võimalikult palju ära räägiti. Kindlasti ei olnud see asjaosalistele meeldiv kogemus, aga häbi kannatati ära, sest vaja oli saata sõnum sellest, et vahele jäävad reeturid saavad karmi karistuse ka siis, kui nad on juba pensionile jäänud ja enam aktiivselt ei tegutse. Ja neid häbiväärseid pressikonverentse korraldatakse seni, kuni keegi ei julge enam riiki reeta.

Kapo peadirektor Arnold Sinisalu lausus samal pressikonverentsil, et kui kellelgi on olnud kontakte Venemaa eriteenistustega, siis tuleks sellest teada anda, ükskõik mis ka juhtunud poleks, sest tagajärjed on sellele inimesele kergemad. Ja tõesti, ma pole küll lugenud pressiteadet sellest, et kaitsepolitseiga koostööd teinud Vene agent on saanud sellise või teise karistuse. Isegi, kui mõni kahetsev agent on karistada saanud, siis seda ei avalikustata.

See on osa Eesti riigi tõsisest suhtumisest oma julgeolekusse. Nii, nagu Eesti on seekord otsustanud hakata tõsiselt vastu Vene tankidele, kui nood peaksid ületama meie piiri, hakkab Eesti vastu ka Venemaa eriteenistustele, mis üritavad siin tegutseda.