Nii vabas Eestis üles kasvanud kodanikud kui ka poliitikud on oluliselt erineva maailmavaatega kui nõukogude aega mäletavad vanema põlvkonna inimesed, mistõttu see põlvkonnavahetus toob kaasa ka olulisi muutusi Eesti elus. Milliseid täpselt, on esialgu veel natuke vara öelda.

Nimelt oli praegu 34 aastane Rõivas Eesti taasiseseisvumise ajal vaid 11 aastane. Ta on esimene peaminister, kes on saanud täiskasvanuks iseseisvas Eestis. Tema kõige tõenäolisemad konkurendid peaministri kohale on samuti kõik saanud täiskasvanuks iseseisvas Eestis.

Rõivase konkurendid Reformierakonnast on temaga umbes sama vanad: Hanno Pevkur sündis aastal 1977, Urmas Paet 1974, Rõivase koalitsioonipartner Sven Mikser sündis 1973. aasta 8. novembril. Urmas Reinsalu sündis 1975. aastal, Ken-Marti Vaher 1974. aastal.

Keskerakond läheb riigikogu valimistele küll Edgar Savisaare juhtimisel, aga olgem ausad, Savisaar iseseisvas Eestis peaministriks ei saa. Kui Keskerakond satuks üldse lähematel aastatel valitsust moodustama, siis oleksid võimalikud peaministrikandidaadid kas Jüri Ratas (sündinud 1978) või Kadri Simson (1977).

10-20 aasta pärast tuleb sümboolselt veel olulisem muutus, sest siis saab kõigepealt ministriks ja seejärel peaministriks esimene taasiseseisvunud Eestis sündinud inimene. Praegune põlvkonnavahetus on aga sisuliselt olulisem, sest sellega kaasneb suurem maailmavaateline erinevus.

Nõukogude aega mäletavad poliitikud võivad siiani kirglikult vaielda, kas Nõukogude Liit oli puhas kurjus või oli seal ka midagi head, kas kolhooside kaotamine oli õige või vale ning kas korterite tagastamine õigusjärgsetele omanikele oli hea või halb mõte. Pole tähtsust, kas tegemist on vanade kommarite või endiste vabadusvõitlejatega, vanema põlvkonna poliitikute maailmapilti mõjutas tugevalt nõukogude aja kogemus.

Nii uue põlvkonna valijatele kui poliitikutele pole need teemad aga enam poliitilist, vaid kõigest ajaloolist tähtsust omavad küsimused. Täielikult kaovad uue põlvkonna tulekuga ära Eesti poliitika traditsioonilised küsimused "Miks sa astusid komparteisse?" ja "Milline oli su kokkupuude KGBga?".

Samas on veel raske öelda, milliseid muutusi noorem põlvkond kaasa toob, sest vanema põlvkonna poliitikud ei lase neil liiga lihtsalt nende elutöö kallale minna.

Nii Reformierakond kui IRL on olnud Eestis väga pikalt võimul ja mõjutanud väga mitmel moel Eesti elu. Neid otsuseid langetanud poliitikud pole tihti veel kuhugi läinud, vaid on endiselt elu ja tervise juures ja paljud on ka poliitikas tegevad. Nii Reformierakonnas kui IRLis võib seega oodata lähiaastatel ägenevat noorte ja vanade võitlust. Eriti just Reformierakonnas, kus endiselt on väga palju võimu vanema põlvkonna meestel, nagu Jürgen Ligi (sündinud 1959), Andrus Ansip (1956), Rein Lang (1957).

Põlvkonnavahetust aeglustab ka see, et 90. aastatel Eestis ilma teinud poliitikud, keda ma praegu nimetan juba vanema põlvkonna meesteks, olid tollal tegelikult väga noored. Heaks näiteks on alles eelmisel aastal Eesti poliitikas suure tähelennu teinud Eerik-Niiles Kross, kelle nimi jooksis episoodilistes rollides läbi ka Laulva revolutsiooni ajaloost. Oma taustalt ja vaadetelt on Kross tüüpiline kunagiste Isamaa kampsunite mõttekaaslane, kes aga oma noorusliku energiaga võib Eesti poliitikas tegutseda veel paarkümmend aastat.