Vahur Keller: „Proovis on kõik võimalik”


Nuku- ja noorsooteatri lavastaja Vahur Keller ütleb, et ta lavastab isegi unes.

Ooperist

Vahur Keller: „Mul on magistrikraad muusikalavastajana. Magistritöö teema oli „Lavastaja töö lauljaga”. Lavastasin Tartus „Boheemi”, „Lindude ooperi” ja muusikali „Viiuldaja katusel”. Olen siin teinud ka ühe ooperi, kuigi ümber tehtud ja lühendatud kujul, Mozarti „Võluflöödi”. Aga mind ei huvita ooper eraldi teatrivormina kui pompöösne vaatemäng. Muusika teatris huvitab küll väga. Huvitab ka muusikateater, kui see on dramaturgiliselt kombineeritud. Kui tuleb hea mõte, juhuste kokkulangevus jne, siis teen ooperit hea meelega.”

Nukuteatrist

„Mu kõige otsesem nukuteatrisse tuleku põhjus oli see, et Andres Dvinjaninov kutsus. Tegime temaga Vanemuises minu esimese lastelavastuse „Charlotte koob võrku”, kus ta mängis põrsas Wilburit. See oli väga soe ja sümpaatne koostöö. Olin enne käinud assisteerimas tema Emajõe suveteatris, kus mängisin ka rolli. Mulle meeldis, kuidas Dvinjaninov mõtleb, ja tundub, et mina meeldisin talle ka. Kui mina Vanemuisesse läksin, läks tema peaaegu kohe nukuteatrisse, aga paari aasta pärast hakkas vihjama, et tule Tallinna, meil on siin uued ajad. Nad hakkasid Meelis Paiga nukuteatrisse uusi tuuli tooma.”

Uutest tuultest

„Nukuteatris on tehtud väga põnevaid asju, aga enne kahetuhandendaid olid teatris segased ajad. Peanäitejuhid vahetusid peaaegu igal aastal, inimesed olid stressis… Atmosfäär polnud kõige parem. Pai ja Dvinjaninov tulid väga selgete ideedega: ehitame nukuteatri kõrvale ka noorsooteatri. Kõik, mis siin viimase kümne aasta jooksul näha on olnud, on nende ideede pealt ehitatud. Siin on nukumuuseum, millest unistati aastakümneid. Tehakse teatrit noortele, on välissuhted üle maailma. On Treffi festival, mille kunstiline juht ma olen ja mis tänavu 28. juunist 1. juulini toimub iseäranis suurejooneliselt, tuues koju kätte maailma tipptasemel visuaalteatri. Eestis oleme tuntud rohkem lastepubliku hulgas, mujal maailmas nukuteatri kui žanrina. Eestlastele tähendab nukuteater ikka veel pigem lasteteatrit – et selline titekas. Aga oleme teinud ka täiskasvanutele häid tükke, näiteks Jevgeni Ibragimov lavastas siin väga menukalt „Mängurid”.

Siia tulles ei teadnud ma midagi sellest, mis saama hakkab, aga usaldasin Dvini. Nüüd olen siin, ei kahetse.”

Nukkudest ja autodest

„Tuleku teine põhjus on nukuteater ise. Nii mu isa kui ka vanaisa olid skulptorid ja teater, mida olen tahtnud teha juba lavakast alates, on visuaalteater. Teatrimõte, mis oli minus olemas, klapib nukuteatriga väga hästi, sest nukuteater ideaalis just seda teebki – väljendab ennast eelkõige kujundite, visuaali kaudu. Lapsepõlvest on meeles, et kodus oli meeletult palju skulptuure. Mäletan, kuidas kapi peal olid büstid ja õhtul varjud nende peal liikusid. See ongi nukuteater.
Lapsena meeldisid mulle nukud rohkem kui autod. Minu meelest oli auto igav. Kaua sa sellega vurad! Auto sõidab, hea küll, ja edasi? Aga nukk saab teha ükskõik mida – rääkida, suhelda, tegutseda. Siis ma muidugi nii ei mõelnud, et saan nukku dirigeerida nagu lavastaja.”

Lavastaja karmusest

„Selle põhjal, mis ma olen kuulnud, tundub, et ma pigem ei ole autoritaarne lavastaja. Tahaksin olla lavastajana kurjem, aga mul ei tule karmus hästi välja. Ma töötan palju koos näitlejaga ja ootan väga näitlejate ideid. Kõige mõnusam on töö siis, kui saavutad õige prooviatmosfääri – proov ongi koos mängimine, koos avastamine. Muidugi valmistun prooviks kodus ette, see raam peab olema väga tugev, mida ma ise tean ja mille peal me seisame.

Lavastaja näeb proovis töö perspektiivi ja teab, et kõik ei pea tulema täna, osa asju tuleb homme ja osa nädala pärast. Osa tuleb alles vahetult enne esikat. Inimloomus on aga kärsitu – tahaks näha tulemust kohe. Siis tekivadki konfliktid. Rumalus ja laiskus on asjad, mis ajavad harja punaseks. Õnneks pole ma puutunud palju kokku lollide ja laiskade näitlejatega. Mul on olnud tore koostöö praktiliselt kõigi truppidega.”

Füüsikaseadustest

„Kõige lemmikum lavastus ei ole see, mis valmis on. Kui ta valmis saab, hakkan nägema ohtralt iseenda vigu. Siis teeksin juba uue lavastuse. Fantaasia on alati suurejoonelisem, seda ei piira füüsikaseadused. Alati ei ole hea oma etendust vaadata. Vahel mõnda hetke on, kui suudan nautida näiteks näitlejate mängu.
Mulle meeldib väga proovihetk. Siis on illusioon, et kõik on veel võimalik ja sellest võib tulla ideaalne lavastus. See, mis käsil, on kõige mõnusam.”

Unest ja elust

„Unes lavastan ka. Mul on tulnud unes või pigem poolunes kas enamik, aga väga palju lahendusi, pilte. Selline unelaadne seisund, poolteadvus on väga hea inspiratsiooniallikas. Unenäod on toredad.

Elus ma ei lavasta, väldin seda teadlikult. Mul on olemuslik vastumeelsus sellise mängu vastu: elame elu nagu teatrit. Seda ei nimetata mitte lavastamiseks, vaid manipuleerimiseks, ja see ei meeldi mulle üldse.”

Kirjutamisest

„Kirjutamine on hästi mõnus tegevus. See tasakaalustab lavastamist ja mängimist, sest sa mõtled siis täiesti teistmoodi. See annab enda fantaasiamaailmas olemise võimaluse, nii et teised sind ei sega. Muidu tulevad reaalse maailma barjäärid ette, kirjutades puuduvad need täielikult.

Kirjutanud olen eelkõige muidugi teatritekste. Kirjutamine jääb üldiselt ajapuuduse taha. Ma kujutan ennast ette viiekümneaastasena – juba viieteist aasta pärast! – nii, et elan metsas ja kirjutan. Internetiühendus on hea, saan maailmaga suhelda ja oma tekste saata. Ja võin lubada endale luksust kirjutada siis, kui tahan. Selles unistuses on vist midagi eestlaslikku.”

Täispikkuses intervjuud loe Õpetajate Lehest