Vahtre, muusikat ei jaga - hoia mokk maas!
Suur osa Eesti koorimuusika tippudest ning Meestelaulu Selts on juba tükk aega soovinud signatuuri väljavahetamist. "Mu isamaa armas" minema ja Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" asemele. Toetan seda ettepanekut kahe käega.
Aga ei! Riigikogus istub mingi kamp poliitikuid, kes peavad end tõelistest asjatundjatest ülemaks ja seisavad mõistlikule muudatusele risti vastu.
Eriti vastik on olnud ajakirjandusest lugeda irlika Lauri Vahtre kommentaare, kus ta nimetab signatuuri muutmist pseudoprobleemiks "kõigi mõistusega inimeste jaoks". Sellega tembeldab ta mõistuseta inimesteks need kolmkümmend inimest (muu hulgas eesti tippdirigendid ja -koorijuhid, kõrgkoolide rektorid, loomeliitude esimehed ja heliloojad), kes kultuuriministrile muutmist toetava kirja saatsid.
Kohe näha, et Lauri Vahtre oma korporatiivse ajalookäsitlusega tahab olla see ainuke, kelle nägemus ajaloost Eestis maksab. Kirjutagu edasi oma detsembrikuumusi ja tuulepealseid maid, aga ärgu muusika teemal suud lahti tehku! Vähemalt mitte enne, kui on aru saanud, mida annab õllelaulukese vahetamine tõelise kultuuri vastu.
