Vähemuse ülepingutused
Selline on juba kord praegune õhtumaine trend: presenteeri mingit veidrust või kõrvalekallet, ära tee seda üksi, vaid koos naabrimehega, registreeri organisatsioon ning sisuliselt mängib ühiskond sulle kätte kõik võimalused sama ühiskonda ruunata, kottida ja kiusata. Sealjuures teha veel haledat nägu, tänitada ja kaevelda diskrimineerimise üle ning kui jaksu, tahet ja juristi jagub, algatada kellegi vastu kohtuasi, kes su veidruse kohta midagi kobiseda julgeb.
Näiteks nagu juhtus Austraalias, kus üks noormees kaebas kohtusse oma vanemad — halva geneetilise koodi pärast — ja võitis. Võitis seetõttu, et kogus kokku kamba endasuguseid hälvikuid, moodustas liikumise, midagi AA taolist, kus käidi koos ja halati üksteisele kõige halva pärast, milles on süüdi muidugi ema ja isa — kõver nina, hägune pilk, sitt iseloom ja muidu loll. Kambakesi suutsid nad asja viia pretsedendini, mida ei saa küll kuidagi teisiti nimetada kui loomuvastaseks ning hädaohtlikuks.
Mis järgmiseks?
Brüssel on meie New-Moskva, meie pealinn ja loomulikult pärinevad uue aja märgid sealt. Mitte ainult poliitiline bürokraatia, aga veel terve rida seltsimehi, kes metropolis kulm kipras oma imelikke õigusi taga ajavad. Küsimus pole ju selles, kes keda paneb, vaid afiššides.
Miskipärast on kole oluliseks saanud teha teatavaks oma eelistused tervele kvartalile, sealjuures käia ukse tagant ukse taha ja nõuda kinnitust, et “kõik on normaalne”. Kes arvab teisiti, on siga, šovinist ja fašist. Isiklik arvamus võib igal juhul kujuneda ohtlikuks, kui riivab mõnd hulluksläinud vähemlast.
Isiklikult — sain kolleegide käest ka postkaardi e-variandi — tegi see mulle alguses hirmsasti nalja. Näitasin oma sõpradele ka ja naersime nii, et vats vabises. Mis mul siin viga naerda. Meie ühiskonnas asjad nii kiibakalt ju ei käi, pealegi oleks mul lihtsalt siiralt kama, kui keegi mind “räpaseks heteroks” tituleerib.
Ent mõtlikuks sunnib hoopis asja teine pool: kohe leidus keegi hetero, kes võrdsete võimaluste ja rassismivastase keskuse kohtusse andis. Umbkaudse põhjusega: “ma pole süüdi, et sündisin heteroks ja mind ei tasu selle eest sõimata.”
What a fuck? Kas siis nüüd on asi tõesti nii kaugel, et pead heteroks olemise tõttu, silmad maas, mööda seinaääri ringi hiilima?
See näitab, et kõrvalekalded (loe: enamusest erinevad grupid) on kõvasti üle pingutanud. Mis see tähendab? Ristisõda kogu senise kultuuri vastu või? Või on homodel kapis salarelv, mis neile uusi lapsi toodab? CEOOR-i direktor vastas halisevale heterole, et tegemist pole mingi diskrimineerimisega. Et diskrimineerimine on vaid see, mis puudutab vähemusi.
Niisiis on asi ära defineeritud: vähemusena võid sa endale lubada kõike, enamusena eimidagi. Ma ei imesta üldse, kui asjad lähevad niikaugele, et vastu CEOOR-i direktori pead kopsab algatuseks hulkuv munakivi, aga siis läheb tõsiseks sõjaks.
Palju õnne.
Lihtsalt nõme, et igasugused vaimsed väärakad ei oska end vaos hoida.
