Vähem vingumist ja halamist!

Augustiõhtul Õismäel trolli sisenedes pidin ülemeelikust noortekambast läbi trügima. Eestlastest koosnevas seltskonnas liikus konjakipudel suult suule. Kuuldud jutukatked viisid mõtted Maimu Bergi artiklile 14. augusti Õpetajate Lehes „Ehk aitaks meid võimukandjate empaatia?”. Kirjanik kirjutab hoolivusest, julmusest loomade ja inimeste vastu, Eesti maa-asulatest, mida iseloomustavad vaesus, varemed, rämps, kolemajad ning kus jõlkuvad noored näevad ainsat väljapääsu joomises, vägivallatsemises ja julmuses nõrgemate suhtes.

Hirmujutud ei vasta tõele
Pealinnaski olen näinud vaesust, lagunevaid maju, rämpsu, räuskavaid noori. Siin on umbes 900 meelemürkidest sõltuvuses olevat alaealist, kellest paljud varastavad, et saaks narkootikumi osta. Pealinna tulede sära, glamuur ja edulood varjutavad pahupoole. Väikeste maakohtade inimeste elu keerdkäike võimendab meedia mitmekordselt, kuigi enamikus Eesti asulates on ka palju head. Kui uskuda meediat ja hirmujutte, tuleks kolkaasulatest kaugelt mööda käia.

Eestis on tõesti räämas asulaid kolemajade, lagunevate tootmishoonete ja lautadega. Aga see ei õigusta üldistust, et enamik meie asulaid ja külasid on perspektiivitud. Kohaliku omaalgatuse programmile esitatud arvukad projektid tõestavad külaliikumine elavnemist. Külaseltside ja sädeinimeste algatusel on paljud asulad elamisväärsemaks ja kaunimaks muutunud, lagunenud hooned on uuele elule äratatud. Võrreldes taasiseseisvumise algusaastatega on eluolu maal parema värvinguga.

Elule allajäänuid on alati olnud
Maimu Berg kirjutab maanoortest, kelle suurim unistus on linna pääseda, aga vaesus ja põhikooli kehv lõputunnistus tõmbavad sellele kriipsu peale. Jääb üle kutsekool, aga teatakse nendest vähe, erialavalik on napivõitu jne. Jääb mulje, et kolkaküla on nagu õnnetuste org, kust pärit noorukil on tuhat takistust päikselise elu juurde pääsemiseks. Sahmaka saavad ka väikesed põhikoolid, kes ei ole viinalembeste vanemate lapsele kinkinud sellist tunnistust, mis võimaldaks pääseda kutsekooli või õppida mõnd põnevat eriala.

Olen hariduseluga üsna hästi kursis ja võin tuua palju näiteid, kus tänu maakooli õpetajate kannatlikkusele, hoolivusele ja abile ei sulgunud probleemse poisi ees kutsekooli uks või pääses ta linna ihaldatud eriala õppima. Juhtumeid, kus põhikoolilõpetanu ei saa majanduspõhjustel edasi õppida, tuleb ette harva. Õppida tahtjatele on ikka sobiv lahendus leitud. Probleemid on enamasti seotud käitumisraskuste ja laiskusega, mitte elamisega küla kolemajas. Elu äärealal olijaid on igal ajal ja kõikjal olnud, pinguta nii palju, kui tahad.

Maimu Berg kirjutab pikalt julmusest loomade vastu, jõudes ringiga maale. Olen külas kasvanud, aga mulle ei meenu ühtki julmust loomade vastu. Loomi oli palju ja mitmesuguseid ning neid hoiti ja kaitsti iseenesestmõistetavalt. Nüüd on lemmikloom paljudes kodudes tähtsam kui laps. Väide, et kes on hea loomade vastu, on seda ka laste vastu, ei pea aga alati paika. Mõnikord peetakse loomakaitset lastekaitsest tähtsamaks, kuigi mõlemad on olulised.

Väärtustest rääkimine ei aita
Hoolivuse ja märkamisega on keerulised ja kummalised lood. Sellega seoses tulen loo algusesse tagasi. Kui olin noortekambast läbi pääsenud, tänasin noorukeid, et nad mind oma pundist läbi lasksid. Kommentaari ei järgnenud. Üllatused tulid hiljem. Üks nooruk häälitses kummaliselt ja kõvasti. Et läheduses oli ema väikese lapsega, ütles teine poiss oma krooksuvale kaaslasele: „Ära kõmista! Sa ehmatasid last.” Trollist lahkudes soovis noorukite seltskond mulle head õhtut. Neiski oli kübeke hoolivust.

Sai kinnitust Maimu Bergi ütlemine, et hoolimine pole väärtustest rääkimine, vaid nende pakkumine. Vingudes ja halades seda teha ei saa. Isegi mitte varemeid, rämpsu ja kolemaju likvideerida ning maal poe ja bussipeatuse ümbruses olesklevaid noorukeid kutsekooli panna.

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.