Vägivallatsevad nii õpetaja kui ka õpilased
Õpetajate Lehes kirjutab juhtumist haridusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Irene Käosaar: „Õpilastel ja õpetajatel on võrdsed õigused, kuid õpetajad on täiskasvanud, kõrgema pedagoogilise hariduse saanud inimesed, kes peavad olukorras suutma näha laiemat pilti ja vastavalt reageerima. Noored peavad koolis õppima, kuidas demokraatlikus ühiskonnas toimida, ning täiskasvanute ülesanne on selline keskkond kujundada. Õnneks on meie koolides palju paigas väärtushinnangutega stabiilse närvisüsteemiga õpetajaid, kes aitavad õpilastel areneda aktiivseks avara maailmavaatega kodanikuks.“
Kommenteerivad õpetajad ja lapsevanemad
MARTIN SAAR, Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi õpetaja
„„Pealtnägijas” kajastatud juhtumit illustreerivad ülesvõtted joonivad alla kaks tõsist murekohta. Lehepealkirjad rõhutasid seda, et õpetaja vägivallatseb ehk kutsub teadlikult esile kannatusi. Kahjuks ei tõuse õpilaste kannatused nende naerupahvakute ja kihistamiste kõrvalt videos eriti esile. See ei õigusta mitte kuidagi õpetaja käitumist, ometi näitab ka, et õpetaja suhtes rakendatud vaimne vägivald on õnnestunud: enesevalitsus on kaotatud. Korduvalt nii käitunud õpetaja koht ei ole koolis, aga kindlasti tuleb samaväärselt reageerida sellele, et ka noorte tegutsemine on täiesti sobimatu.
Teine murekoht on, et paljud õpetajad ei julge tunnistada probleeme, kartes, et neid peetakse nõrkadeks, õpilastega mitte hakkama saajateks kobakäppadeks. Kas puudub usaldus kooli juhtkonna vastu, kardetakse lapsevanemaid või tunnistada end abivajajaks, polegi oluline. Olen korduvalt kokku puutunud sellega, et õpetaja vaikib, teeb näo, et ei pane tähele mõnitusi, solvanguid, provokatsioone. Aga nii ei kasvata enesekontrolli ja vastutustunnet, endas ega teistes.“
KATRIN RAHI, Tallinna inglise kolledži õpetaja:
„Kindlasti on õpetajal raske oma põhitööd teha, kui vanemad on jätnud palju tegemata. Eriti kui oma karistamatuse piire kompab klassitäis teismelisi korraga. Eeldatavasti on õpetaja aga elukogenud ja metoodilist pagasit omav täiskasvanu, kes suudab säilitada kontrolli enda ja õpilaste üle igas olukorras. Füüsilise vägivalla tarvitamist ei saa mingil juhul õigustada.“
SIRLE MOROZOVA, Elva gümnaasiumi õpetaja:
„Õpetaja sellist käitumist ei saa muidugi õigustada. Õpilased püüavad õpetajaid pidevalt proovile panna, aga kui sa ikka teed selgeks, kes sa oled, ja provotseerimisega kaasa ei lähe, kaob ka laste huvi... Kuid mulle ei meeldinud „Pealtnägijas” õpilasesinduse tegelase (keegi noormees) jutt, et õpilased ei tea oma õigusi. Kas nad oma kohustusi ikka teavad? Kui õpilased tegeleksid tunnis oma kohustustega, siis selliseid olukordi ette ei tuleks. Ning miks haridusministeeriumi ametnik naeris laia suuga nähtu peale?!
Kahjuks on selle loo juures liiga kaua silm kinni pigistatud ja lastud probleemil suureks kasvada. Kummaline, et kooli juhtkond midagi ette ei võtnud. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad...“
KÄRT TRIGMAN, Tallinna Mahtra lasteaia õpetaja:
„Õpetaja ja lapsevanemana arvan, et väga tähtsal kohal on koduseinte vahel omandatud väärtushinnangud. Õpilastel on kadumas n-ö vana kooli arusaam, et täiskasvanu klassi ees on eelkõige nende heaks vaeva nägev persoon. Mitte persona non grata, kes liiga palju nõuab, asjata närvitseb ja keda tohib meelelahutuseks provotseerida. Eeskätt just kodu peab kasvatama lapses austust nii koolis tehtava töö kui ka õpetaja isiku vastu.
Probleemide korral kipuvad õpilased serveerima juhtunut ikka nii, et ise puhtana välja tulla. Leiavad toetajaskonna agaralt pedagoogi süüdistavate täiskasvanute seas ja käituvad veel väljakutsuvamalt. Sellepärast kestavadki probleemid aastast aastasse, kogudes pöördeid nagu mäest alla veerev vankriratas.
Loomulikult ei aita olukorda lahendada ka õpetaja, kes kasutab oma töös selgelt ebapedagoogilisi meetodeid. Vaja on võrdset ja rahulikku dialoogi, aitab kindlasti ka sõltumatu isiku, nt sotsiaaltöötaja sekkumine.“
KERTU LAANESOO, Audentese erakooli õpetaja:
„Loomulikult ei vabanda õpetajat miski, sest tema on täiskasvanu, kes peab oskama lahendada provokatiivseid olukordi teisiti kui vägivallaga. Samas tuleb nentida, et kool peegeldab ühiskonda, ja see kehtib ka igat liiki vägivalla kasutamise kohta. Mina näen pigem üleüldist puudujääki ühiskonna empaatiavõimes kui konkreetset juhtumit. Piirangute puudumine noorte elus ja täiskasvanute passiivne hoiak nende tegemiste suhtes viibki olukorrani, et tuntakse end karistamatutena ja usutakse, et kõik on lubatud. Ei suudeta näha kaasinimesi enda kõrval.“
