Vägivallas oleme ise süüdi oma ameerikaliku eluviisiga
Vaatasin saadet “Vabariigi Kodanikud,” kus oli üks helistaja, kes rääkis jubedast loost, kuidas üks nn eliitkooli õpilane teist haamriga tööõpetuse tunnis ründas. Haridusminister Tõnis Lukas on oma väljaütlemiste seas ära märkinud, et õpetaja kohustus on oma õpilase turvatunde eest hoolitseda.
Tänapäeva vanainimesed aina kurdavad, et noorus on hukas ning tulevik mokas. Keskealiste seas on lihtsalt hämming ning teismelised kannatavad. Kuidas siis nii? Miks juhtuvad sellised hämmingut tekitavad asjaolud? Kas õpetajad on süüdi? Kas Eesti koolisüsteem on vale?
Nagu juba mainitud, tänapäeva keskealiste seas on levinud hämminguline suhtumine koolivägivalda. Üks mõtleb - nõukaajal sellist asja küll polnud. Pensionär tuletab aga meelde, et Pätsi ajal sellist asja samuti polnud. Jah, ei olnud. Enne taasiseseisvumist ei olnud meie maal ka marukommertslikku maailma, polnud Nike Air jalatseid ega Hugo Bossi teksasid. Ei olnud ka USA glamuurifilme ega Cadillace tänavatel sõitmas.
Tänapäeval toimub aga see, et meie noored vaatavad telekat, kannavad Nike Air tosse ning lasevad issidel-emmedel end Cadillacides kooli tuua. Mis säärane elukorraldus aga kaasa toob, on see, et noored hindavat materiaalset edu, heaolu ning ameerikalikult tugevat käitumishoiakut, põlastades samaaegselt selle vastandit.
Sellega kaasneb aga tõik, et põlastatakse vaesemaid, vaimsemaid, intellektuaalsemaid. Kõik teavad, et just noores eas on laps kõige õppimisvõimelisem. Mis siin siis imestada - see on asjade loomulik kulg. Sisendades lapsele, et ameerikalik heaolu ja suhtumine on õige, siis seda ta ju arvabki.
Täpselt samamoodi nagu normaalne inimintellekt põlastab jõmlust, maksku-mis-maksab omakasupüüdlikku suhtumist ja massikultuuri, põlastavad paljud nooreestlased ebaameerikalikku elu, edutust, vaesust ja vaimseid väärtusi.
Meie issid-emmed töötavad sageli 8-10 tundi päevas, tihti enamgi. Me ju võime heietada, et kõik töötavad 8 tundi päevas, kuna nõnda näeb ette seadus. Tegelikult teame me kõik aga suurepäraselt, et nii see pole. Osad rügavad enam, saades tasu kätte mustalt. Osad pragavad rohkem, omandades “boonustasusid” ja “tulemuspalku” - ehk teevad teadmata arvul ületunde, mis jäävad aga seadusesilmale justkui tähele panemata. Osad töötavad tõesti 8 tundi oma leivaisa juures, kuid teevad kodudes määramatul hulgal ületunde, tehes eeltööd või lahendamaks oma ametikohustustest tulenevaid administratiivküsimusi.
Miks? Mõni rabab selleks, et saada endale selga ilusamaid riideid, mõni selleks, et saada paremat autot, suuremat maja või ametikõrgendust. Tähelepanuta jääb aga üks väga tähtis osa elust - perekond. Selleks justkui polekski enam aega. Kui palju räägivad vanemad lastega olulisematest ja sisukamatest asjadest kui söök, kool või töö? Kui palju räägib üks harilik eesti mees oma pojaga teemadel poliitika, eluolu, ühiskond, enesearendus? Kui palju räägib üks harilik eesti naine oma tütrega teemadel muusika, kirjandus, ühiskond, enesearendus?
Need on retoorilised küsimused. Me kõik teame nende vastuseid... Kui ikka üks kõige tavalisem Eesti mees veedab oma vaba aega kodus, süües, vaadates telekat ning magades, siis paratamatult pärsib see laste arengut ning nende ühiskondlikke hoiakuid. Laps võib arvata, et ameerikalikud väärtused ja elulaad pole ikka päris õige. Paraku on nii, et lapse maailmas on mõjukaimad järgmised kohad: kool, kodu ja kooliteed ümbritsev keskkond.
Kui aga kooliteed ümbritseb kapitalism (reklaamid, suured autod ja üle oma võimaluste riietuvad inimesed), koolisüsteem on üles seatud ameerikalikult (ilus keskkond ning vaesed õpetajad, ühenäolised stampkoolid, firmamärkidega ehitud õpilased) ja kodus käitutakse samuti ameerikalikult (issi vaatab telekat, sööb ja magab, emme teeb süüa, koristab ja kritiseerib issit), siis juhtub see, et lapse maailm koosneb ameerikalikust koolist, ameerikalikust perekonnast ja ameerikalikust kooliteest. Vastukaaluks on vaid tema oma maailmapilt ja arvamused. Kui aga laps oma väärtushoiakute ja vaimumaailmaga üksi jääb, kaob turvatunne ning võimust võtab ümbritsev halbameerikalik ükskõiksus, vaimsete väärtuste põlgus ning rahakultus.
Lapsel on turvatunnet tarvis. Kui ta ei saa seda mujalt kui halbameerikalikust elulaadist ja suhtumisest, on ta sunnitud selle omaks võtma. See genereerib aga ükskõiksust, kommertsmaailma kultust, edufenomeni ning enese maksku-mis-maksab omakasu kehtestamist. Kurb aga tõsi, tõsi aga kurb - täpselt nii see aga on!
Ka pensionärid ning vanemad inimesed imestavad, miks räägitakse tänapäeval nõnda palju koolivägivallast. Nad imestavad, miks selline asi toimub ja polemiseerivad selle üle, kuidas selline asi üldsegi võimalik on. Nende ajal arutas isa pojaga maailmaasju, ema õpetas tütrele kokakunsti ning väärtushoiakuid. Nende ajal polnud ümbritsev nõnda kommertslik. 1930. aastatel võis õpetajahärra sigaduse või ebamoraalse käitumisega silmapaistnud poisikest vabalt õigusega karistada. Ta võis panna poisi kraavi kaevama, selleks et tühimik uuesti pinnasega täita.
Nõukaajal olid igasugu karistusmeetodid samuti kasutusel. Õpilast võidi pärast tunde jätta, määrata neile karistuseks kätekõverdusi või lasta neil ümber maja joosta. Selge on see, et tollal leidus ka rangemaid karistusi (joonlaua ja püksirihma meetodid), mis ühegi eetikapiiri raamidesse ei mahu, kuid tänapäeval karistusmeetodid justkui puuduvad.
Füüsiline karistus on keelatud, mis tähendab seda, et seadus ei luba halvasti käitunud õpilasele määrata kraavikaevamise ülesannet. Ei tohi ka majaringe ega kätekõverdusi määrata. Peale tunde jätmine on samuti tabu. Sellised normid tekitavad koolijütsis paratamatult aga süüdimatuse tunde. Ta võib teha, mis tahab. Kui ta soovib "kõva mehe" staatust, siis kiusab nõrgemaid. Kui soovib ilusa tüdruku mainet, meigib end kui teatava ameti esindajad. Tekib ahelreaktsioon: kõik tüdrukud tahavad olla ilusaimad, kõik poisid kõige mõjukamad tegijad. Kui mõni tüdruk pole oma loomulike andide poolest kõige-kõigem, halvustab ta konkurenti muudel meetoditel. Kui mõni noormees pole kõige tegijam poiss oma klassis, halvustab ta konkurenti muudel meetoditel või kogub autoriteeti, talludes nõrgematel.
Säärase olukorra tekkides peaks sekkuma õpetaja, rakendamaks karistusi ning selgitades noortele, kuidas asjad tegelikult olema peavad. Karistusi aga jagada justkui ei saa, tõsiselt rikutud mõttemaailmaga noorsandi ei saa mõjutada paremuse poole - öeldes talle, et ära nii rohkem tee. Noort “bitchlikult” käituvad tütarlast ei saa mõjutada - öeldes talle, et ära nii rohkem tee. Lasta sel “tegijal” noorsandil aga pool päeva kraavi kaevata või noorel “bitchil” pool päeva õmmelda, saavad ülejäänud kaasõpilased nende üle aga hea kõhutäie naerda ning kaob karistumatuse tunne.
Saadakse aru, et halvasti käitumisel on omad tagajärjed. Vastasel juhul näeb kiusatav, et kiusaja ei saa karistada! Kui kiusaja näeb, et see väike kurat, kes teda segab, saab manitseda vaid suuliselt, siis kaobki ju nõrgema õpilase turvatunne! Ta kas laseb end edasi kiusata või saab temast samasugune. Kerkib esile teadatuntud tarkus: ”Vägivald sünnitab vägivalda.”
Ennetamaks taas kriitikuid, kaitsen ma oma endist lõiku. Kriitik:”Ei saa lasta lapsel pool päeva õmmelda või kaevata! Mõtle ikka sellele, kui palju tal koolis seetõttu õppimata jääb!” Minu vastus kriitikule:”Nagamanid ja kooli vägivalla viljelejad pole üldiselt just kõige “teravamad pliiatsid”, tihtipeale on just säärased õpilased tunnivälise tööga tegelejad, samal ajal kui käimas näiteks matemaatikatund. Kriitik:”Aga ikkagi ei saa neid nii karistada, sest muidu jäävad nad veel rohkem õpingutest maha!” Minu vastus:” Ohverdada pool päeva selleks, et järgnevad kuu aega karistust meenutades tublilt pingutada on väike hind, mida maksta.”
Miks on meie riigis nõnda palju koolivägivalda? Sellepärast, et ühiskond soosib seda. Kas süüdi on õpetajad? Kui me ei anna pedagoogidele distsiplinaarvõimu õpilaste üle, siis on täiesti kohatu neid süüdistada. Ehk on siis süüdi lapsevanemad? Osaliselt kindlasti, kuid eks seda teab iga lapsevanem ise, kui palju ta süüdi on või mitte.
Kes siis süüdi on? Meie olemegi! Terve ühiskond on süüdi. Nii kaua kuni me eelnevalt kirjeldatud viisidel laste eludel edasi laseme kulgeda, siis ei saa me kedagi teist süüdistada. Ja nii kaua, kuni üritame lahendada olemasolevat probleemi nn suhtlustundide või muude ameerikalike lahendidetga, siis ei hakkagi olukord muutuma.
Muuseas, ameerikalike lahendite ja igasugu imevärki õppetundidega on USA oma probleeme juba 20 aastat lahendanud. Üllatus või mitte, aga lahendit pole. Tehkem omamoodi, tehkem nõnda, et probleem leiaks lahenduse. Mõelgem sellele: kui issi toob kuus 500 krooni vähem lauale või 15-aastane pool päeva kraavi kaevab, siis on asi kehv. Kui aga kõik meie järeltulijad kasvavad üles vaenulikus ja halba soosivas keskkonnas, siis on meie tulevik tõesti mokas.
Meie lapsed ei kanna mitte kunagi hoolt meie majade ega meie poolt rajatu eest. Meid pannakse vanadekodudesse viimseid elupäevi veetma, kus meil ehk korra aastas külas käiakse. Meid maetakse ühesugustesse, isikupäratutesse haudadesse nagu Ühendriikides. Nagu koer külale, nõnda küla koerale, nagu öeldakse.
