Väga bravuurne „Legends of Funk”

Eile õhtul ööklubis Hollywood toimunud tantsu- ja funkishow „Legends of Funk” pani rahva kõva häälega kaasa elama. Esinesid Slick Dogg ja Greg USAst ning hoogu lisas ka JJStreet Dance Company. Ka noortekas otsustas üritusele silma peale visata.

Kell on natuke pärast 23, kui saabun ööklubisse Hollywood. Lähen teisele korrusele, et ennast mugavalt sisse seada. Istun siis vabale diivanile. Minu kõrval on seltskond noori — kaks poissi ja kaks tüdrukut, kes rõõmsalt juttu ajavad. Nemad olid ka esimesed, kes üritusele jõudsid. Kell on umbes 23.30, kui tantsupõrandale suundub esimene blondide juustega daam. Võibki öelda, et tema on see, kes peo käima tõmbab. Tema järel veereb platsile suurem meesterahavas, kes loo „YMCA” ajal põranda mütsuma paneb ja peomeeleolu lakke tõstab. Ka minu kõrval olev seltskond vaatab suurt tantsumeest ning üritab isegi diivanil ennast muusika järgi liigutada.

Umbes kümme minutit enne südaööd on näha tantsuklubi JJStreet tantsijaid üles suundumas ning natuke pärast seda juba rõõmsalt koos teiste külastajatega jalga keerutamas. Selleks ajaks on saali kogunenud juba päris palju funkisõpru. JJStreedi neiud pakatasid energiast ja süstisid teistessegi kerget tantsupisikut. Kell on pool üks, kui jalakeerutamine raskeks muutub, sest plats on üsnagi rahvast pungil. Päris palju joovastuskisa tekitavad JJ tantsutüdrukud, kui juba kõrgemale platvormile tantsima astuvad. Natuke hiljem ilmub nähtavale Eesti parima bregitiimi „Submission” liider Wako, kes ka ise kõrgele platvormile tantsima läheb. Võimas!

Mõnekümne minuti pärast hakkas rahavas kiljuma, sest lavale tuli Slick Dogg, kes oma laulu salmis karjus: „Estooooniaaaaa!! Estooooniaaaaa!!” Publik karjus kaasa. Olen parajasti tantsupõranda kõrval, kui üks pikkade juustega lokkis sell minu kõrvale tuleb, käed üles tõstab ja karjub: „Jeeeeeeeeee!!”. Tõstan ka siis käed üles ja elan umbes minuti koos temaga peole kaasa. Slick Dogg`i nimetatakse funkmuusika pioneeriks, kelle muusikat mängitakse ülemaailmsetel tantsuvõistlustel. Lisaks on ta ka tantsustiili „popping” pioneer. Põhjust veelgi kõvemini karjumiseks andis Joel Juht, kes Slick Doggiga samal ajal lavale ilmus, seekord roboti näol. Pisut hiljem lõi küttis „robotmees” klubi temperatuuri väga kõrgeks, tehes umbes kolmeminutilise soolokava.

Üles astus ka Greg Campbellock Jr., kes sai tuntuks 1972. aasta alguses, mil loodi tantsutrupp Soul Train. Tantsutrupi kavad olid tasemel, mida poldud veel nähtud. Grupp tuli avalikkuse ette uue nimega „The Lockers”, kellest sai alguse uus tantsustiil „locking”. „The Lockers” oli koos üheksa ja pool aastat ning tänapäeval on nad muutunud legendiks hip-hopi maailmas. Ka tema suutis publiku kaasa elama panna. Fantastiline show!

Õhus oli tunda tolerantsust ja ühtset peomeeleolu. Oli näha, et kõik tundsid ennast vabalt ja teadsid, mida nad kuulama on tulnud. Kokkuvõttes oli elamus väga positiivne, nagu on positiivne ka see, et Eestis pakutakse üha enam üritusi erineva maitsega inimestele.

Seekord siis selline pidu. Vaatame, mis järgmisel aastal saab.