Keegi varastas poest midagi, keegi pettis kedagi. Saame kätte ja karistame. Kõik on õige. Meil ju õigusriik.

Aga vaatame ka teist aspekti. Inimene juhib meie riiki, kuulub valitsusse, teeb paha, kas meelega või mitte, aga teeb paha. Tekitab riigile miljardeid kroone kahju. Ja kas keegi karistab? Ei!

Inimest hoiatatakse veel, et ära tee nii, et tuleb kriis, aga tema ei tee väljagi! Ja siis on asi p..es, aga tema käib ikka ringi, naerunägu ees, sest teab: ükskõik, mida paha ta ka ei teeks, keegi teda ei karista!

Kes siis on halvem: kas see riigijuht või spioon?

Need, kes meil parlamendis istuvad, kõnelevad küll ilusasti. Aga mis sellest muutub?

See on selle pärast nii, et poliitikutel on täielik karistamatuse tunne. Inimene teab, et ei pea oma tegude eest vastutama. Kas see on õige? Kas see on õigusriik? Mõni peaminister teeb rohkem riigile rohkem halba kui ükskõik missugune spioon.

Siis veel tööpuudus. Inimesed ei mõtle enam mitte sellele, kuidas laene maksta, vaid sellele, kuidas mitte nälga surra! Varsti tulevad suitsiidid, võite kindel olla, et tulevad. Aga keegi ei ole ju süüdi! Kuigi see on ometi enesetapule sundimine.

Nii et naeratage aga edasi, oravad ja muud loomad, ministrid ja teised, kõik see jääb teie südametunnistusele. Kõik see vaesus ja inimelud. Mina oma ka.