Vaeste riikide protestid IMFi tegevuse vastu on olnud traditsioonilised
Sellises olukorras pöördub IMFi liikmesriik IMFi poole laenu saamiseks (sest ükski eraettevõtja sellistele riikidele hädaolukorras laenu ei anna). Nagu iga kreeditor, muretseb ka IMF selle eest, et ta laenu tagasi saaks. Tagatiseks on IMFile liikmesriigi majandusprogramm, mille eesmärgiks on majanduse tasakaalu ja konkurentsivõime taastamine, mis omakorda loob eeldused erakapitali sissevooluks. Majandusolukorra tasakaalustamiseks on hädavajalik taastada eelarve tasakaal ja tõsta intressimäärasid (millega sageli kaasneb riigi 'ülehinnatud' valuuta devalveerimine/fikseeritud kursist loobumine). Nende sammude tulemusel alaneb inflatsioon, konkurentsivõime taastub ja erakapital hakkab tasapisi riiki tagasi tulema (mis omakorda alandab intressimäärasi jne.)
IMFi selliste 'ortodokssete' programmide puhul on muidugi peamine problem selles, et riigil tuleb üle elada (nagu igal raskel haigel) tõsine ravikuur. Eraisikud ja ettevõtted peavad toime tulema esialgse stabilisatsiooniga, mil eelarve puudujäägi piiramine ja kõrged intressimäärad löövad valusalt eelkõige riigieelarve eraldistest (sotsiaaltoetused, subsiidiumid jne.) sõltuvate, samuti ennast eelnevat 'lõhki laenanud' eraisikute ja ettevõtete pihta. Et nimetatud grupid (riigiametnikud, õpetajad, suured riigi- või riigi tellimustest sõltuvad ettevõtted) on tavaliselt ühiskonnas kõige organiseeritumad, siis on nende protest ka väga häälekas ja poliitiliselt valus.
Probleemi teine külg on majandusprogrammide nn. 'struktuursete reformide' osa, mille eesmärk on majanduse efektiivsuse tõstmine (riigiaparaadi kärpimine ja riigi funktsioonide ülevaatus, riigiettevõtete erastamine, maksusoodustuste ja importtollide alandamine jne.) Ka sellisel juhul on eeltoodud gruppide huvid otsese löögi all. Sellele lisandub tavaliselt ka ajutiselt suurenev tööpuudus (kapitali ümberpaiknemine efektiivsematesse sektoritesse ja riigi abi vähendamine).
Selliste programmide vastu protestiti eelkõige 1980te aastate Ladina-Ameerikas (ja veel eelmisel aastal Argentiinas), kus peaaegu kõik riigid olid ennast enne 1980te rahvusvahelist laenukriisi 'lõhki laenanud' (mida Mehhiko ja Venetsueela puhul toetas ka naftahindade järsk tõus).
Seega, kokkuvõtes võib öelda, et sellistesse protestidesse tuleb suhtuda piisavalt 'rahulikult' (sest nende riikide valitsused kasutasid seda ka IMFi teadmisel poliitilise kaitseventiilina, jätkates tegelikult vajalikke ümberkorraldusi, sest laenu oli vaja).
Ida-Aasia kriisile eelnev olukord oli teatud mõttes erinev 'tavalisest' majanduskriisist. Tai, Indoneesia jt. 'uute' tööstusriikide ning seda enam Korea puhul oli riiklik finantsolukord näiliselt tasakaalus. Probleemiks oli kiire majanduskasvuga kaasnenud välislaenude sissevool, mida valitsused ise soodustasid, piirates välismaalaste omandiõigust. Väliskapitali sisevooluga kaasnevaid probleeme süvendas valitsuste sekkumine turu funktsioneerimisse -- finantssektori nõrk järelevalve ja/või pankade 'poliitiliselt' motiveeritud laenamine, ettevõtete ja korporatsioonide tegelikkusele mittevastav aruandlus ja 'ringkäendus' jne. (Eelnevat võib kokku võta kui 'Aasia mudeli' kriisi, kus ettevõtluse põhieesmärgiks ei olnud kasum, vaid firma suurus, käive jms.)
Kui investorid hakkasid ühel hetkel kartma oma investeeringute tuleviku pärast, järgnes paaniline väliskapitali väljavool, mida kiirendas valitsuste täielik abitus olukorra hindamisel ja lahendamisel. IMF oli neis riikides ainuke majandusolukorda reaalselt hindav jõud (kelle heakskiit oli hädavajalik ka kahepoolse abi saamiseks tööstusriikidelt). Isiklikult arvan, et 1997.a. ja 1998.a. shokki Aasia riikides on raske üle hinnata (millele lisandus neile äärmiselt alandav 'loss of face').
IMFi 'standardprogramm' lõi sellises olukorras eriti valusalt erasektorit ja just tärganud keskklassi (seda eriti arvestades laenukasvu neis riikides enne kriisi algust). Tagantjärele tarkusega on öeldud, et IMFi programmide eelarvepool oleks võinud natuke lõdvem olla, s.t., programmide algstaadiumis oleks võinud lubada suuremat puudujääki (sest valitsussektori defitsiit oli suhteliselt väike). Samas tuleb rõhutada, et IMF muutis eelarvepoliitika põhimõtteid programmides suhteliselt kiiresti.
IMFi programmide ja eriti nende peamise osa -- ettevõtlussektori ümberkorralduste -- järgimine on igal juhul tähtsaim faktor Ida-Aasia majanduste suhteliselt kiire toibumise taga. Samal ajal tuleb veel kord rõhutada, et Aasia riikidel oli väga raske neelata 'alandavaid' kokkuleppeid IMFiga, mis muuhulgas tõid näit. Koreas kaasa mitme chaeboli olulise ümberstruktureerimise.
Lõpetuseks tuleb rõhutada, et näit. Taid hoiatas IMF mitu aastat enne kriisi puhkemist ning suuremad riigi ei võtnud kriisile eelnenud majanduskasvu perioodil IMFi piltlikult öeldes 'jutulegi'.
Bangkoki intsidendi taustal on viimasel ajal interneti jm. kanalite kaudu üha tihedamat koostöötav NGO (non-governmental organizations) sektor, kes on põhimõtteliselt majanduse globaliseerumise vastu. Globaliseerumine (rahvusvaheline kaubavahetus, kapitali vaba liikumine jne.) toob nende arvates kaasa 'rikaste rikastumise' ja 'vaeste vaesumise', hävitab keskkonda jne. Tõsiselt võetavaid alternatiive ei ole nad muidugi suutelised välja pakkuma (eriti pärast sotsialismi ja plaanimajanduse hävingut), kuid ka meedia globaliseerumise ajastul on nende hääl vägagi kuuldav.
Põhjused on sageli vägagi praktilised (töökohtade kaotus mõningates 'traditsioonilistes' tööstusharudes, kus investeeringud lähevad odavamatesse riikidesse jne.), vasturääkivad (rikaste riikide NGOd soovivad rohkem piiranguid, samas kui arenguriigid soovivad näit. põllumajanduse, tekstiili, terase jm. kaubanduse piirangute järsku kärpimist) ja eriti noorema põlvkonna puhul mõnikord ka 'ideoloogilised' (kapitalism ja eriti ülemaailmne kapitalism on lihtsalt paha, sest reostab loodust jne.). Bangkok oli vist suhteliselt tühine vrld. Seattle'iga (WTO), samuti planeeritakse midagi Washingtonis IMFi kevadise kohtumise ajaks.
