Vabatahtlikuna Prantsusmaa võsas

26aastane Eegi Saksing on Vichy lähedal elav neid, kes Eesti Vabariigi aastapäevaks laadis arvutisse eesti hümni ja laulis seda kolm korda kõva häälega kaasa. Pärast sõi neid kolmekümmet Mõnusat maiust, mis sõbrad Eestist saatnud olid.

Olen juba üheteistkümnendat kuud Kesk — Prantsusmaal, Vichy linnast 40 kilomeetri kaugusel asuva kolmekordese mõisamaja elanik. Organisatsiooni nimi, kus töötan, on Le Creneau. Siinse ümbruskonna elanikkond vananeb kiiresti, noored liiguvad linna ning seega on siin rohkem valgeid lehmi kui inimesi. Igal hommikul, kui vabatahtlike maja ukse avan, on avanev pilt nagu mõnelt Navitrolla maalilt maha viksitud.

Bussid siin ei käi ja lähim rongijaam on 43 kilomeetri kaugusel. Et sinna jõuda, tuleb tavaliselt hääletada . Lubasin endale juba projekti alguses, et kogu oma vaba aja kulutan reisimisele, seega olen ma enamus reede pärastlõunatest tee ääres, pöial püsti.

Hoian Eesti lippu nii kõrgel, et see ka Mont Blanci ära varjutab. Vähemalt 200 inimesele olen ma oma reisidel Eestit tutvustanud. Küsimused „Kas teil on seal juba sõda läbi?” või „Kas teil on ka ikka sama marki autod, kui meil?” või „Kuidas teil siis naaberlikud suhted Rumeeniaga on?”, lihtasalt nõuavad minupoolset selgitust. Sel hetkel tundub Eesti olevat nii väike ja armas ja siis ma räägin kõigest, mis meil head on, ja innustan külastama. Ehk satun minagi nii presidendi vastuvõtule — olen ju kui WelcometoEstonia reklaamplakat ise, pisike Eesti lipp ja maakaart alati kotis kaasas.

Minu projekt on jube huvitav. Olen omandanud nii palju — kuidas töötada lastega ja noortega erinevas kultuuri- ja keeleruumis, kuidas kasvatada kurke algusest lõpuni, kuidas teha süüa pea sajale inimesele ning kuidas punastest tellistest ehitatud vahelagesid maha lõhkuda. See viimane oli eriti raske, aga muskel kasvab! Suvel ehitasime ka ühe projekti raames vanadest lauajuppidest välikemmergu, südamega uksel.

Suveperiood algas rahvusvaheliste töölaagritega, kus olin nii osavõtja kui ka juhendaja. Sügisest kevadeni olen lähedalasuvas koolis läbi viinud tunnitsükleid, kus põhiliseteks teemadeks on rahvusvahelisus, rassism ja erinevused. Esimesed korrad olid jube rasked, kuna ma ei osanud pea üldse prantsuse keelt. Pärast tunde autoga koju sõites nutsin istmed märjaks. Nii kahju oli endast. Aga see ka motiveeris, et kuidas ma siis nüüd hakkama ei saa… Tänu eelnevale töökogemusele Eestis on minust saanud hunt, kelle julge rind on rasvane. Järgmised korrad enam ei nutnud ja keel tuli mühinal.

Muide, tegin siin ise valmis indiaanisauna. Pool tundi ragistasin bambusevõsas õige pikkusega tokke raiuda. Karkassi katsin kile-plastiku-kilega ja kaevasin ka telgi keskele augu valmis. Nüüd tahaks proovida ka, aga ma pole veel õigeid kerisekive leidnud.

Minu töö vabatahtlikuna lõppeb küll 12. mail, kuid juba kirjutan rahvusvahelist projekti sügiseks, mida siin läbi viia. Le Creneau on asukohalt jube isoleeritud, Interneti kasutamisel on limiit ning ainsana külastab meid nende nädalate jooksul postiauto. Olen avastanud, kui palju saab teha vähesega, kuidas hakkad tesitmoodi mõtlema, väärtusi ümber paigutama.Nii palju on teha — nüüd seisab kõik minu enda taga!

Otsustasin, et jään siia pidama. Oma praegusest töökohast küll pea 400 km kaugusel, kuid siiski Prantsusmaal. Prantsuse keel tahab arendamist ning projektid kirjutamist. Soov õppida on suur. Olen osalenud Leonardo da Vinci programmis, pea kõikides Euroopa Noorte programmi alaprogrammides. Ja nüüd siis Euroopa vabatahtlik teenistus. Tunnen end nii rikkana, olen saanud nii palju ja nüüd tahaks seda kõike jagada.

Käesolev projekt viiakse ellu Euroopa Ühenduse programmi Euroopa Noored toetuse abil. Projekti sisu ei pruugi tingimata kajastada Euroopa Ühenduse seisukohti ega hõlma nendepoolset vastutust.