Vabatahtlikkust pole olemas. Kuid vabatahtlikud on!
Minagi sain aasta alguses päästeametilt plastikule trükitud „vabatahtliku päästja tunnistuse”. Ja ei nurise. Sest parem „vabatahtlik” kui kahe aasta eest äärepealt seadusesse raamitud „abipäästja”. Kuid „vabatahtlikkuse” mõiste teeb „vabatahtlikele” karuteene ega kirjelda nende rinnus kajava kutse filosoofilist sisu. Vaja on teistsugust keele- ja meelevärki.
Rahakriteeriumidele taandatud „vabatahtlikkus”
Eesti vabatahtliku tegevuse arengukava aastateks 2007–2010, mille koostamises ma omal ajal osalesin, määratleb vabatahtlikkust järgmiselt: „Vabatahtlik tegevus on oma aja, energia või oskuste pakkumine vabast tahtest ja tasu saamata. Vabatahtlikud aitavad teisi või tegutsevad peamiselt avalikes huvides ja ühiskonna heaks. Oma pereliikmete abistamist ei loeta vabatahtlikuks tegevuseks.”
Sisuliselt kirjeldab see määratlus mis tahes „vabatahtlikku” tegevust nii, nagu see väljast vaadates tundub. „Vaba” on siin sisustatud – kui otsida ja leida – ennekõike „tasu puudumisena”. Kui nii, siis oleks kohasem ehk kõnelda „prii(tahtlike)st”, mis märksa selgemalt rõhutab rahatasu puudumist.
Lähtudes määratlusest, mille otsustavaks kohaks on ainult ja üksnes raha, jääb aga paratamatult arusaamatuks, mis eristab vabal tahtel tegutsevat „vabatahtlikku” suvalisest mittevabatahtlikust, kes toetub oma tegevuses samuti vabale tahtele. Näib, et erinevus seisneb üksnes kavaluses või tarkuses. „Tark” teeb vabal valikul otsuse mingi töö – näiteks maja kustutamise – eest saada raha. „Loll” teeb vabal valikul otsuse sama töö eest raha mitte saada. Järeldus: vabatahtlikud on kas lollid… või ullikesed (laiade rahvamasside üks levinumaid arvamusi). Teiseks: rahakriteeriumidele taandatud „vabatahtlikkus” ei erine millegi poolest vabast tahtest nii üldises kui ka mis tahes spetsiifilises mõttes. Ja kõik.
Mitte ullikeste hullus, vaid huvi- ja heatahtlikkus
Asetame mänguväljale veel kaks vigurit: huvid ja väärtused. Ning tsiteerime eeltoodud määratluse teist lauset: „Vabatahtlikud aitavad teisi või tegutsevad peamiselt avalikes huvides ja ühiskonna heaks.”
Mõistame seda nii: vabatahtlikkuse reaalne sisu seisneb oma huvide ja/või väärtuste eest seismises. Kui Leisis, Kanepis või Võsul riiklik päästekomando suletakse, siis on tekkiva vabatahtliku päästekomando taganttõukavaks jõuks mitte ullikeste hullus (ka see!), vaid ikkagi kitsas ja konkreetne huvi seista oma pere, lähedaste ja kogukonna turvalisuse eest. Seega pole vabatahtliku päästekomando asutamine mõnelgi puhul mitte vaba valik, vaid sundvalik. Eesti vabariigi administratiivse keskkonna taandumisest tulenev hädaotsus.
Päästekomando teke või püsimine võib olla ka väärtuspõhine. Üle Eesti on mitmeid näiteid, kus vabatahtlik päästekomando eksisteerib riikliku komando joatoru pritsimisulatuses. Sisuliselt tähendab see paljudel juhtudel seda, et vabatahtlik komando on igapäevase lahingtöö mõttes düsfunktsionaalne. Väljakutsed suunatakse riiklikule komandole ning vabatahtliku komando punane auto saab osaleda üksnes rongkäikudel või alaväärtustatud ennetustöös. Siin on liikumapanevaks jõuks paiguti sajandipikkused traditsioonid, kõrgendatud ootused isiklikule ja kogukondlikule moraalipraktikale, pasunakoori ja rahvatantsu vormis paikkondliku lävimise alalhoidmine.
Sestap on kohatu rääkida „vabatahtlikkusest”, mis ei kanna ühe ega teise, huvi ega väärtuse esma- ega kõrvaltähendust. Paslikum oleks nimetada esimest „huvitahtlikkuseks” ja teist „heatahtlikkuseks”, tegijaid vastavalt „huvitahtlikuks” ja „heatahtlikuks”.
Lõks ja tankid
Iga üksiku huvi- või heatahtliku liikumapanevaks jõuks on peamiselt kolm psühholoogilist aspekti. Iha kogemuste järele, mida ettevõtlikkust ja organiseerimisvõimeid proovile panev tegevus pakub. Kuulsusjanu. Ja kohusetunne. Igati vastuvõetavad ja inimlikud nõrkused, mille õel summutamine hävitaks ka huvi- ja heatahtlikkust.
Kõigest hoolimata kätkeb kogu see krempel eneses kahe teraga mõõka. Nii huvi- kui ka heatahtlik indiviid astub esimese sammu paljuski seepärast, et keegi teine seda sammu ei astu. Teiste sõnadega: kui meil poleks huvi- ja heatahtlikke, siis poleks meil paljudes Eestimaa paikades üldse midagi. Mõnes mõttes on see psühholoogiline mäng kogemus- ja kuulsusjanu ning kohusetunde murdumise peale. Kes esimesena murdub, saab nii õiguse kui ka kohustuse, au, kuulsuse, kuid ka kopsaka koorma.
Paljud huvi- ja heatahtlikud leiavad end mõnikord otsekui lõksust. Sest üldjuhul maksavad avaliku hüve suunas astutud sammud kätte isiklikus elus. Perekondadest ja sõpradest eemal viibitud aja, isikliku meelelahutuse ja -hea hülgamise näol. Samm tagasi pole tihtipeale mõeldav, sest avalik ootus on inertne nagu mullinäts. Hea, kui sind veel millegi suuremaga tanki ei panda. Näiteks terve piirkonna või regiooni huvi- ja heatahtlikkuse eest hea seisma.
Kuidas jääda heatahtlikuks, kuid avada tankiluuk?
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest
Tiit Kuuskmäe on MTÜ Priitahtlik Mõttekoda AMFF-i liige, aasta vabatahtlik 2007
